Vaneminspektor Samuel Pardist saab ootamatult kaitsepolitsei salaagent, kel tuleb lahti harutada Eesti Vabariigi suurim müsteerium. Kas meie e-valimisi tõepoolest võltsitakse? Vastutusrikkal missioonil imbub Samuel kodumaise poliitika telgitagustesse, kus ta kohtub värvikate tegelastega ning satub uskumatutesse seiklustesse. Kas tal õnnestub jõuda suure saladuse jälile? Kuidas Eestis poliitikat tegelikult aetakse? Kõik see saab selgeks Olav Osolini romaanis „Part lendab poliitikasse”.
Esimene raamat, mille ma läbi sain siin Hiinas olles ning tunne on super. Tunnistan ausalt, et elades teises riigis, olles kõigest, mis on tuttav nii kaugel ja eemal, on kohati väga raske anda endale puhkuse momenti, et reaalselt lugeda. Isegi, kui tegemist on maakeelse autoriga. Olen näinud Pardi seiklusi mitmel korral, kuid mitte kunagi temani jõudnud. Ei oskagi öelda miks. Vahest raamatukujundus tundus väga kriminaalse alatooniga. Vahest nimetus “Part” oli veidi heidutav. Ei tea, kuid peale Pardi seiklusi poliitikas on tunne, et väga ei kisu tema eelnevaid seiklusi lugema.
“Part lendab poliitikasse” on väga tugev ning hästi kirjutatud pilaraamat. Alguses oleks öelnud, et pehmelt tögav, aga peale umbes 20-30 lehekülge see muutub. Autor laseb naudinguga vett peale kõigele, mida me poliitikamaastikul tunneme, oleme näinud või kogenud: poliitikud, KAPO, Botjomiku külane esitletavad uudised kollases meedias, vägagi tuttavad suunamudijad ja palju muudki. Kedagi ei säästeta. Nagu meie praegune president kirjutas - see pole ju nii, aga samas tekib mõte, et äkki ikkagi on? Sama tundsin ka ise - ei ole võimalik, et KAPO lampi kinni maksab asju, eksju? Aga äkki… Ei ole võimalik, et poliitikute jutud suletud uste taga on nii tühised, eksju? Võib-olla siiski… Sotsiaalmeediaga me juba teame, et enamik sellest on rafineeritud juuksekarvani. Äkki siis ka muu vastab tõele…
Kui raamat oli väga hästi kirjutatud, siis miks ma vaevlesin tema lugemisega ning ta suhteliselt madala hinnangu mult sai? Kohati väsitas see jaburus ära. Natukene lorajuttu lugeda on OK. Veidi sappi pritsida on naljakas. Mängida suunamudistajate nimetähed ringi ning nende elu tögada ajab naerma. Ohmuvõitu politseinik Part oma äparduste keskel püsti jäämas ja lausa Brüsselisse välja jõudmas paneb kulmu kergitama. Kuid kõik peaks olema tasakaalus. Siin minu jaoks läks see tasakaal väga paigast ära. Pidevalt kasutada sama kirjutamise taktikat, lihtsalt vaheldumisi, muutus igavaks ja mida enam lugesin, seda enam tundus, et Eestimaa poliitikamaastikul pole kohe üldse mitte midagi head. Kas meil on kõik ideaalne? Ei, aga millises riigis oleks. Samas, kas nii julmalt peab iga asja üle naerma ning peaaegu kõik naljaks keerama (nt KAPO tundus küll, et tehti täiesti klouniks), see on suur küsimus.
Politseinik Part oli minu jaoks ebameeldiv isik. Meenutas sellist onu-Heino tüüpi Eesti meest, kes õllekõht ees midagi ei tea, aga kõiges võtab sõna. Kui küsida vastuargumenti, siis lajatab rusikaga vastu lauda ja ütleb, et “Nii on ja kõik”. Ilma ühegi põhjenduseta. Kogu jutt, mida ta suust välja ajas oli lihtsalt väsitav, tüütu ja nii pead valutama ajav.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar