HARRIET AND WYN have been the perfect couple since they met in college. Except now—for reasons they’re still not discussing—they don’t. They broke up five months ago . . . and still haven’t told their best friends.
Which is how they find themselves sharing a bedroom at the Maine cottage that has been their friend group’s yearly getaway for the last decade. Their annual respite from the world, where for one vibrant, blissful week, they leave behind their daily lives; have copious amounts of cheese, wine, and seafood; and soak up the salty coastal air with the people who understand them most.
Only this year, Harriet and Wyn are lying through their teeth while trying not to notice how desperately they still want each other. Because the cottage is for sale, and this is the last week they’ll all have together in this place. They can’t stand to break their friends’ hearts, and so they’ll play their parts. Harriet will be the driven surgical resident who never starts a fight, and Wyn will be the laidback charmer who never lets the cracks show. It’s a flawless plan (if you look at it from a great distance and through a pair of sunscreen-smeared sunglasses). After years of being in love, how hard can it be to fake it for one week . . . in front of those who know you best?
Jõudsin selle raamatu läbi lugeda augustis ja isegi pildid teha veel Eestimaa ilusa suvega, vahetult enne ära minemist, kuid kuidagi ei jõudnud arvustuse kirjutamiseni. Selgitasin iseendale koguaeg, et see oli sellepärast, et töö, kolimine, uus riik jne. Samas mulle väga meeldivad romantikaraamatud, nii et kas ma ei oleks leidnud seda aega, kui väga oleks meeldinud? Arvatavasti oleks. Kui oleks meeldinud.
“Happy Place” on Emily Henry repertuaaris minu jaoks nüüd teine raamat ja no vaevu-vaevu suutsin ma selle läbi lugeda. Esimene raamat, mida talt lugesin oli “Meie suvereisid” ehk “People we meet on Vacation” ja isegi too raamat oli parem, kui antud hetkel. Kuigi ka suvereisid said mult ainult 3 tähte. Mis mulle siis ei meelinud “Happy Place” juures? Suures laastus mitte midagi.
Algus oli paljutõotav ning mulle isegi meeldis tegelaste omavahelised suhtlus. Harriet oli üllatavalt meeldiv naistegelane, tema monoloogidel ja mõtetel oli mingi sisu. Isegi need edasi-tagasi hüppamised mineviku ning oleviku vahel olid nauditavad. Ka Wyn oli täitsa tore meestegelane. Veidi eemale hoidev, samas viisakas, omaenda sarmiga. Sõbrad meenutasid sellist klassikalist FRIENDS sarja tegelasi - igal ühel oma elu, samas leitakse aega üksteise jaoks ja sõbralikud tögavad. See tundus alguses… Ainult alguses.
Mida edasi ma lugesin, seda enam tundus mulle, et ainuke kõige normaalsem tegelane oli Harriet ise. Temal olid reaalsed põhjused, miks mitte minna sinna järvemajakesse. Reaalne põhjus traumale, mida Wyn tekitas. Kõikide teiste puhul tundus, et tekitatakse draamat lihtsalt selleks, et tekitada draamat ja mitte heas mõttes. Või siis kirjutas autor seda lihtsalt sellises stiilis. Lahti hakkas hargnema, et ega tegelikult see “tore ja toetav” sõprade rühm ei olegi vahest nii tore ja toetav, nagu alguses tundus. Oli tunda, et inimesed on muutunud, igaüks hakanud elama veidi teistsugust elu kui nad 20ndates elasid. Loogiline on, et sellest tulenevad erisused ja elumuutused, aga selle asemel, et rääkida need läbi omavahel ning saadagi aru, et … kohati kasvataks suuremaks, soovid muutuvad, elu teeb korrektuure, mida tegid need naised? Igaüks hakkas vaikselt eemale tõmbuma, hakkas kedagi vältima. Kui siis tõeterad päevavalgele tulid, kulmineerus see nii suureks tüliks, et hoia ja keela ja kõige kurvem oli, et Harrieti tehti pooleldi süüdlaseks. Kas tõesti elame ikka ajastul, kus naisterahva puhul on nii imelik, et ta keskendub oma tööle vahest rohkem kui sõpradega koguaeg jutustada ja väljas käia?
Kulmi pani kergitama ka Harrieti ja Wyni lahkuminek. Ootasin seda suurt pauku, et miks siis pealtnäha ideaalne paar lahku läks, aga kui see selgus, siis lihtsalt olin “Ahha siis…”. See oli nii lambine asi ja vabandust väga - mehe poolt totaalne ülereageerimine. Raamatus ei olnud ainult naised, kel tuli erinevate raskustega silmitsi seista, vaid ka mehed, mis on tore. Liiga vähe kirjutatakse meeste probleemidest ning millega nemad peavad tegelema. Kuid see, mida Harriet tegi Wynile, kui mehel olid väga rasked ajad ja kuidas Wyn siis tasus, sest temal endal oli raske ning Harriet oleks pidanud veel ja veel midagi tegema… See oli julm ja lapsik. Ausalt öeldes oleks Harrietile öelnud, et lase mehel minna. Olles ise arst, töötada täiskoormusega, toetada meest emotsionaalselt raskes ajas ja siis saada lõpuks süüdistus tegevusele, mida ei teinud… Ja siis veel ütleb mees, et “Ta oli halvas kohas ja sa ei võidelnud piisavalt minu eest…” … … … Mnjah, ei arva, et Harriet oleks pidanud üldse mingit teise võimaluse mõtteid mõlgutama.
Kokkuvõttes arvan, et Emily Henry pole päris minu autor. Olen kuulnud, et “Funny Story” peaks olema väga hea, aga peale kahte suht nii-ja-naa teost, ei ole tahtmist küll kolmandaga proovida. Samas kolm on kohtuseadus, et eks näeb.
Kommentaarid
Postita kommentaar