Good things happen at the lake. That’s what Alice’s grandmother says, and it’s true. Alice spent just one summer there at a cottage with Nan when she was seventeen—it’s where she took that photo, the one of three grinning teenagers in a yellow speedboat, the image that changed her life.
Now Alice lives behind a lens. As a photographer, she’s most comfortable on the sidelines, letting other people shine. Lately though, she’s been itching for something more, and when Nan falls and breaks her hip, Alice comes up with a plan for them both: another summer in that magical place, Barry’s Bay. But as soon as they settle in, their peace is disrupted by the roar of a familiar yellow boat, and the man driving it.
Charlie Florek was nineteen when Alice took his photo from afar. Now he’s all grown up—a shameless flirt, who manages to make Nan laugh and Alice long to be seventeen again, when life was simpler, when taking pictures was just for fun. Sun-slanted days and warm nights out on the lake with Charlie are a balm for Alice’s soul, but when she looks up and sees his piercing green gaze directly on her, she begins to worry for her heart.
Because Alice sees people—that’s why she is so good at what she does—but she’s never met someone who looks and sees her right back.
Peale seda, kui lugesin esmakordselt Carley Fortune teost “This Summer Will Be Different”, ma ausalt öeldes armusin temasse. Tekkis sama tunne nagu Sarah J.Maasi suhtes. Loeks lihtsalt kõike temalt. Seega peale mõnda aega võtsin ette järgmise tema teose, mis riiulis oma aega ootas ehk “One Golden Summer”.
Kui seda lugema hakkasin, olin ausalt öeldes üllatunud, et tundsin igavust. Mingi oma 100 lehekülge ma ootasin ja ootasin, et millal tuleb siis see vürtsikus või elektrisädemed või pinged nagu eelnevas raamatus. Ühel hetkel käis aga peas klõks läbi, et äkki siinne teema ei ole sama. Panin siis korra raamatu eemale, lugesin uuesti tagakülge ja otsustasin, et kuigi 100lk loetud, hakkan nn “puhtalt lehelt”. Oi, kuidas nautisin teost rohkem, kui mõistsin, et siin on sõbrad-armastajad dünaamika. Ehe näide sellest, kuidas igale teosele tuleb anda täiesti puhas algusstardi võimalus.
“One Golden Summer” leiab aset taaskord idüllilises Kanada metsas, järvekese juures. Seekord on Alice aitamas oma vanaemal taastumas operatsioonist ning kuna naisel endal on ka pingelised ajad fotograafina, otsustab ta viia vanaema sinna maamajakesse, kus ta kunagi oli. Kohale jõudes otsustab, et kuigi pea 30.aastane, teeb ta endale oma 17.aastase suve bucketlisti, sest miks mitte. Ta tahab ära teha need asjad, mida ta pelgas teha 17-aastaselt. Armas oli lugeda tema nimekirja ning kuidas ta suhtuski sellesse vabalt a’la sädelustega sünnipäevapidu. Ta ei pannud mingeid sisemisi piiranguid ette, et seda tohib või see on aktsepteeritav ning see pole. Asi, mida peaksime kõik ükskõik mis vanuses harrastama. Kui see kellelegi teisele haiget või halba ei tee, siis miks ei või me iseendale heaolu lubada?
Alice ja tema vanaema suhtedünaamika oli nii terviklik. Seal oli kainet talupojamõistuse loogikat, hoolivust, aga ka kaklusi. Ei olnud ainult noorem põlvkond, kes pidi õppima teistega arvestama vaid ka pea 100.aastane naine. Me võime kõrvalt arvata, et teame, mis on inimesele kõige parem, aga on teatud hetked, kus ei tohi üle ääre neid lükata või nurka suruda. Muidugi võid, aga siis ei tasu üllatuda, kui inimene enam sinuga suhelda ei taha. Lugeda, kuidas vanaema ja lapselaps omavahel läbi saavad, koos asju teevad ning üksteist toetavad, oli armas. Suhe, mis igal lapselapsel peaks oma vanavanematega olema.
Charlie Florek. Ei ole minu tavapärane maitse, mille peale kiljun raamatutes. Vahest siin on mõjutanud fantaasiaraamatute brünetid, aga blond tundus kuidagi kummastav. Vahest ka see, et pärismaailmas blondid mehed on kuidagi stereotüüpselt sellised playboy`d ja rohkem mängijad, kui keegi, kes päriselt tahab pikka suhet.
Charlie Florek ja Alice Everly aga kokku? Imeline sõprusdünaamika. Huvitav lugeda, kuidas täiskasvanuna sõprussidemed tekivad, sest ega lapsena käib see ju nagu nipsust. Täiskasvanuna, aga mõtled kaua ja keeruliselt, kuidas leida normaalne inimene. Äkki aga see normaalne inimene leiab ise sind kuidagi, ilma proovimata? Lisaks, äkki tervislikud suhted ei olegi alati tulesära, pinged ja selline edasi-tagasi tõmblemine? Pakun, et seetõttu see raamat alguses tunduski igavana, sest nagu Alice ja Charlie vahel justkui midagi ei toimunud! Aeglane kulgemine. Suve nautimine. Naermine. Lõbusus. Lihtsus. Ühel hetkel aga läksid asjad käima, kuid ka mitte sedasi tormiliselt vaid normaalselt. Rahulikult. Turvaliselt.
Üllatav oli, et autor tõi sisse ka tõsisema teema ning seda just Charlie elust ja vaatenurgast. See oli värskendav, sest tavaliselt on alati see naise pool, kus kõik mured ja probleemid tulevad ning mehed siis jooksevad päästma. Näha seekord vastupidist olukorda, oli nagu juba öeldud - värskendav. Pani perspektiivi ka kui väärtuslik elu tegelikult on, kuigi võtame seda aina enam ja enam vägagi iseenesest mõistetavama.
Kokkuvõttes, avastasin, et tegemist on teise osaga duoloogiast. Õnneks saab raamatuid lugeda ka eraldi ilma, et nad üksteist suuresti mõjutavad. Jah, tean nüüd, mis esimese osa lõpp on, aga sisu ju ikkagi ei tea, nii et avastamisrõõmu on palju. Nii et leian mingil hetkel ka esimese osa ja jätkan Carley Fortune teoste nautimist.
Kommentaarid
Postita kommentaar