„Hiinas võib kõike juhtuda“ oli mu esimese hiina keele õpetaja lemmikfraas. Kui päris aus olla, pole ma siiani kindel, kas ta mõtles seda pigem julgustuse või hoiatusena. Nüüd, aastaid hiljem, tean vaid seda, et tal oli õigus.
Kus mujal kui mitte Hiinas võiks üks sõnu pudistav keeletudeng esineda sadade miljonite televaatajatega talendisaates või pääseda keskpäraste hinnete kiuste ühte riigi prestiižikaimasse ülikooli?
Vaevalt ka et maailmas leidub palju selliseid riike, kus seesama pudistav keeletudeng võiks sattuda õpetajate seltsis karaoket röökima või võõraste vanatädidega kuuvalgel tantsima. Sellised stseenid leiavad aset metsikus idas – seal, kus sulgpallitreenerid piitsa plaksutavad ja rohusegajad su põlvili suruvad, seal, kus tofumeistrid sind salakäikudesse meelitavad ja taksojuhid sulle ülekuulamisi korraldavad.
“Minu-” sari on alati hea valik, mida võtta, kui oled kuhugi päriselt minemas, tahaksid kuhugi minna või lihtsalt huvist teise maa ja kultuuri kohta. Kuna Hiina on tohutu ajalooga, tänapäeval peaaegu iga tootmistöökohaga seotud (tarnijad, koostööpartnerid, kolleegid), siis selleks, et iseendal oleks kergem, miks mitte tunda huvi ja teadmisi mõnevõrra rikastada.
“Minu Hiina”, mis on Jens Veende poolt kirjutatud, on väga sorav ning on tunda, et autori sulg voolab mõnuga. Kordagi ei jäänud tekst toppama, ei tundunud midagi arusaamatu ning mitmeid kordi sai itsitatud ja naerdud. On arusaada, et noore poisina tahtis autor laia maailma näha ja avastada, kohati pani muigama, mida noormees otsis Hiinast. Samas oli hea meel näha, kuidas raamatu edenedes muutub ka autori suhtumine. Hiina õpingutesse suhtutakse tõsisemalt, tehakse erinevaid asju, et sulanduda ja õppida ning mõista seda kultuuri aina enam. Minu jaoks oli üllatus spordi valdkonnas, et isegi kui sa Eestis, mida oled, siis suure-suure tõenäosusega ei ole sa Hiinas midagi. Kuidagi väga maandav pangega vesi pähe moment.
Jens Veende on toonud välja päris palju oma isiklikke kogemusi ja juhtumeid, mis pani Hiina aina enam realistlikuna tunduma. Teame või omame ettekujutust, milline see riik võiks olla Suure Tulemüüri taga. Samas, mida realistlikumaks see muutus, seda enam ka hirmutavaks. On üks asi olla kuskil Euroopa või isegi Põhja-Ameerika riikides, kus sul miljoneid inimesi kõrval sibab. Hoopis teine olla riigis, kus sinu kodumaised äpid ei tööta, tähestikust ei saa midagi aru, isegi rääkida ei ole võimalik meile vast universaalsetena tunduvate sõnadega ning kus tavapärad, kultuur on niivõrd erinev lihtsalt. Tekitab tunde, et kuidas seal päriselt võiks olla?
Mida ma oleks oodanud rohkem oleks olnud rohkem nippe või tähelepanekuid, mida arvesse võtta Hiinas olles. Mõistan, et neid oli raamatu viimastel lehekülgedel välja toodud, aga soov oleks olnud näha neid ka teksti sees rohkem. Näiteks ei olnud sõnagi, kuidas õpilased ja õpetajad omavahel suhtlevad, kas seal on mingit aupaklikuse teemat. Või näiteks, mida see “hiinlaste nägu” siis ikkagi tähendab, kui ei tähendab ja ning jah tähendab ei. Mida kõrva taha panna oli, et näiteks kui Hiina ja Põhja-Korea juht tahavad kohtuda Hiinas, siis isegi meie kõige tugevamad VPN-d ütlevad üles sel hetkel. Tore teada.
Kommentaarid
Postita kommentaar