Hiina keisririik oli 19. sajandi alguses veel muule maailmale suletud. Välismaalastele oli avatud ainult Kanton (Guangzhou), kus tegutsesid peamiselt Euroopa riikide faktooriad. Kõige rohkem huvitas välismaalasi Hiina tee, selle eest tuli aga maksta hõbedaga, mida oli raske hankida. Väljapääs leiti: Hiinasse hakkas üha rohkem voolama Indias kasvatatud oopiumi, mille eest hiinlased maksid hõbedaga. Nüüd oli välismaa kaupmeestel võimalik selle eest hiinlastelt teed osta. Loomulikult ei soovinud Hiina niisuguse olukorraga leppida ja peagi saabus Kantonisse keisri emissar eesmärgiga oopiumiärile lõpp teha. Nii algaski üle poole sajandi kestnud Hiina ja lääneriikide konflikt, mille tagajärg oli mitu oopiumisõda, taipingide ja bokserite ülestõusud, lääneriigid vallutasid Pekingi ja keisri asemel tõusis Hiinat valitsema draakonkeisrinna Cixi.
Olles nüüdseks läbi lugenud kolm Edward Rutherfurdi teost: “Pariis”, “Hiina” ja “Forest” (Inglismaa ajalugu), võin kindlalt öelda, et Rutherfurd on autor, kelle puhul ei saa olla kindel, kas raamat meeldib või mitte. “Pariis” oli hea algus, see tekitaski hasardi lugeda autori teisi raamatuid. “Forest” jällegi (arvustus varsti tulemas) tekitas tunde, et kui seda oleks esimesena lugenud, ei oleks enam kätt autori suunas sirutanud. “Hiina”, olles vanem teos, tekitas jällegi tahtmise lugeda läbi ka “New Yorki” ja “Londoni”.
“Hiina”, kui telliskivi suuruse raamatu lõppu jõuad, räägib tegelikult väga lühikesest Hiina ajalooperioodist kuigi tunne on, et lahatakse hästi palju. Periood, mida kirjeldatakse on Hiina keisririigid viimased 70 aastat. Enne, kui luuakse Hiina Rahvavabariik aastal 1912, enne kui hakkavad rahutused 1911. aastal. Tegevus algab aastast 1839 ning lõppeb umbmääraselt 1908. aastal. Tunnistan ausalt, et koolis väga Hiina ajaloole ei keskendunud, aga mida sa saad tahta, kui õppekava kärbitakse iga-aastaselt väiksemaks, et “lapstel ei oleks raske ja stressi”? Nii palju, kui Hiina kohta teadsin olid, kas dokumentaalidest, Disney “Mulan” multifilm või muuseumites, kui oli midagi Hiina kohta. Ka praeguseni on Hiina suhteliselt tundmatu ja võõras riik, olles tulemüüri taga ning täidetud erinevate spekulatsioonidega. Ehk kuigi sajandid on muutunud, siis kas Hiina on väga maailmale avatumaks muutunud?
Tegevus algab oopiumisõja-eelsel perioodil, kus britid ja teised barbarid hakkavad alles jõudma Hiina. Oli huvitav lugeda “tarneahelat” erinevate riikide ja kaupade vahel. Kuidas riikide vahelised seosed on tekkinud. Kuidas ka vihavaen tekib. Läbi raamatu on näha, et tegelikult olid need meie, barbarid, lääne rahvas, kes üritas jõuga Hiina tungida. Mingil põhjusel oli pähe võetud mõte, et meil peab olema õigus kaubelda Hiinas. Meil peab olema õigus rohkematele sadamalinnadele. Meil peab olema õigus kaubelda ükskõik millega. Selle asemel, et diplomaatiliselt suhteid luua ning seeläbi saada oma soovid, tehti seda, mis oli kõige lihtsam - kel suurem pauk, see võitja. Ehk sõda, sõda, sõda. Kusjuures oli näha, et mida aastakümned edasi, seda samasugusemaks jäid meetodit. Ehk õppimisvõime või soov mõista midagi teistsugust ei olnud.
Samas, oli minu jaoks väga hämmastav lugeda, kuidas Hiina enda rahvas ei tahtnud barbarite probleemile justkui tähelepanu suunata. Jäi arusaamatuks, miks jätkatakse ikka vanaviisi. Miks ei proovita mõista, kuidas vaenlast ninapidi vedada. Meenutas kohati suhtumist, et kui ei näe, siis probleemi ei ole. Seetõttu oli ääretult kahju lugeda, kuidas rahvas aina hukkus. Seda enam, kui ühel hetkel nende endi keiser põgenes Pekingist ära. Pole imestada, et siis ka lahkus rahvas mingil määral või sõjaväe moraal langes. Kui põgeneb juht, põgenevad ka teised.
Raamatu arenedes saab lugeja tuttavaks erinevate perekondade ja inimestega. Siin ei olegi konkreetselt mingit kindlat perekonnaliini, mida hakatakse jälgima aastate arenedes. On natukene siin ja natukene seal, tegelane tuleb sisse, tegelane lahkub lavalt. Mis väga meeldis oli, et tegelaste ja perekonnadraamade arengute kõrval oli näha ka Hiina riigi muutusi. Ükski tegelastest ei olnud (vist) nii olulised ajalootegelased, aga nad olid koguaeg kuskil ajaloojuhtumite kõrval. Nagu filmis “Forrest Gump”.
Üllatusin lugedes keisrinna Cixi kohta, kes oli päris keisrinna ja ka viimane enne vabariigi teket. Mida enam ma lugesin ta kohta, seda enam mõtlesin, et kus on naised ikka vinged tegijad. Tema oskus konkubiinist saada leskkeisrinnaks ning tegelikult valitseda riiki pea 47 aastat on muljetavaldav. Kuigi teoorias ei valitsenud ta ise kordagi nimepoolest. Panigi mõtlema, et kui palju on meil ajaloos neid nähtamatuid naisi, kes on hoidnud riiki/riike üleval, diplomaatilisi suhteid tervene, elimineerinud sõdasid ilma, et me midagi nende kohta teaks? Alati on tehtud neid meeste selja või nimede tagant, sest lihtsalt ühiskond seda nõuab. Samas, kas on meil praegugi see väga erinev?
Kong Fuzi ehk konfutsiuse põhimõtted on Hiina ajaloos ja traditsioonides olnud ääretult palju põiminud igapäevaelusse. See oli kõige A&O. Sa ei pidanud osama inseneeriat või kõrgemat matemaatika, finantsi, aga kui Konfutsius oli sul selge, kui oskasid tsiteerida lauseid teostest, siis olid sa eluks valmis. Ääretult palju rõhuti esiisadede peale, sa pidid teadma, mida su 9 põlvkonda tagasi teinud esiisa tegi, mille poolest oli kuulus. Kas see informatsioon, aga päriselt oli eluks vajalik? See jääb iga inimese enda otsustada. Kuigi Konfutsiusel võivad olla hea mõtted ja just mõte, et “moraal on kõige olulisem”, oli sellele vastandiks ka suhteliselt küsitavaid tegevusi. Näiteks meesterahval võis ja isegi oodati konkubiini omamist, naine aga sai karistada, lastetuks ja vaeseks, kui avastati, et tal on armuke. Rikast ja ilusat naist defineerisid tagurpidipööratud jalalaba/varbad, mille puhul 6.aastastel neidudel murti varbaid, nii et nad pidi elulõpuni olema sidemetes. Tüdrukute sünnid ei olnud kiitusi ja õnnitlusi väärt, sest “järgmine kord läheb paremini” ehk kui sünnib poiss. Või näiteks märtrisurmad läbi enesetapu. Isik võib teha enesetapu, et protestida millegi suhtes, aga kas see suures pildis ka midagi muudab?
Kokkuvõttes on Hiina kindlasti riik, mis hõlmab endas tohutult palju ajalugu, kultuuri kui ka vastakaid põhimõtteid. Hiina on aastasadu pakunud lääneinimestele küsimust - mis riik see selline on? Kas on seal kõik patust puhtad nagu öeldakse või on nad samasugused inimesed nagu kõik teised? Lihtsalt teise välimuse, keele ja uskumustega. Arvan, et selle puhul on oma silm kõige parem kuningas. Kui keegi on minemas Hiina või tahab rohkemat teada, siis on see raamat kindlasti hea algus, millest alustada. Ajalugu, tavapärasid ja mentaliteeti saab siit ridade vahelt kuhjaga.
Kommentaarid
Postita kommentaar