Jack Tamerlaine hasn’t set foot on Cadence in ten long years, content to study music at the mainland university. But when young girls start disappearing from the isle, Jack is summoned home to help find them. Enchantments run deep on Cadence: gossip is carried by the wind; plaid shawls can be as strong as armor, and the smallest cut of a knife can instil fathomless fear. The capricious spirits that rule the isle by fire, water, earth, and wind find mirth in the lives of the humans who call the land home. Adaira, heiress of the east and Jack’s childhood enemy, knows the spirits only answer to a bard’s music, and she hopes Jack can draw them forth by song, enticing them to return the missing girls.
As Jack and Adaira reluctantly work together, they find they make better allies than rivals as their partnership turns into something more. But with each passing song, it becomes apparent the trouble with the spirits is far more sinister than they first expected, and an older, darker secret about Cadence lurks beneath the surface, threatening to undo them all.
Rebecca Ross on autor, kes mulle tundub, et kas meeldib või jätab mõnevõrra külmaks. Olen küll temalt lugenud ainult “Divine Rivalsi” duoloogiat, aga tema kirjastiil on hoopiski teistsugune, mis puudutab fantaasiat. Voolav, kohati tundub nagu luuleline, mõnevõrra veniv. Pealt nähes tunduks, et suhteliselt igav, aga selle jaoks on lihtsalt vaja võtta aega. Seetõttu ei kahelnud ma “A River Enchanted” kätte võttes.
“A River Enchanted” on taaskord fantaasiateos ning esimene osa duoloogiast. Näib, et autorile väga meeldib teha duoloogiaid just. Alguses ei saanud ma aru, kes ja mis meil on nüüd fantaasiategelased. Arvasin, et kogu Cadence saare elanikud on haldjaid. Siis hakkas see veidi segaseks muutuma kuni taipasin, et elanikud on inimesed, aga haldjad elavad nendega ikkagi koos. Okey, selline klassikaline fantaasia, et mida enam hoiad loodust, seda enam loodus ehk haldjad hoiavad sind. Mis oli huvitav pööre oli saare pooleks tegemine, kus ühtedel on ühed võimed, teistel teised, aga mõlemal on ka siis tagajärjed. Reeglina seda halvemat poolt väga välja ei tooda. Maailmaehituse üldisemas mõistes oli tegemist suht klassikaga, ei midagi suuresti erilist.
Siin teoses oli ka väga palju erinevaid vaatepunkte. Tunnistan ausalt, et alguses oli päris keeruline aru saada, kelle pilgu läbi maailma nüüd näeme, mis nende üldine suhtumine on ja kes nad üldse olid. Selles mõttes oli keeruline järge pidada ja see ajendas ka kauem raamatut lugema, kui oleks oodanud.
Romantika osa, mis hakkas Jacki ja Adaira vahel tekkima jättis mõneti külmaks. Kui võrdlen teost “Divine Rivalsi” omaga, siis seda külgetõmbejõudu ei tundunud väga olevat. Midagi hakkas raamatu lõpu poole tekkima, aga rohkem oli tunne, et kaks sõpra said kokku, et lahendada kadunud tüdrukute müsteerium. Vot see müsteerium oli kogu raamatu kõige põnevam osa ma isegi ütleks. Neid kadus, kadus ka väga lähedalt, aga kuidas-kes-miks, seda aeti taga terve raamatu vältel. Eriti kuna saare jaotuspiiri teoorias ei saanud ületada ilma, et mõlema poole sõjajuht seda ei teaks.
Üles hakkas kerkima ka inimeste vanad-vanad saladused, mis arvan, et oli teine põnev osa raamatust. Ehk hoopiski mitte peategelaste enda asjad ei pakkunud pinget vaid kõrvaltegelaste omad. Jacki ema minevik, sõjajuhi perekond, ravitseja usu leidmine. Need kõik aitasid raamatul edasi liikuda ning lisasid piisavalt vürtsi.
Kokkuvõttes ma jätkan selle raamatu teise osaga ka ning tahan näha, kuidas lugu oma lõpu leiab, aga olin üllatunud, et ma seda teost ei nautinud nii palju kui “Divine Rivals”. Olin ka üllatunud, et see duoloogia ei tulnudki nüüd alles välja, vaid on ilmunud varem. Kuidagi arvasin, et see on uus sari Rebecca Rossil, aga samas nüüd on vahest mõistetav, miks see raamat nii väga peale ei läinud. Äkki autor lihtsalt veel otsis oma stiili, täiendab seda ning see väljendus rohkem “Divine Rivalsis” kui antud raamatus.
Kommentaarid
Postita kommentaar