Keelatud armastus. Võimatu valik …
Kui Pixie Tate kutsutakse Cornwalli rannikule selgitama St. Sidwelli mõisa kummalist saladust, mõistab ta, et seal peitub midagi üsna ebaharilikku.
Rohkem kui sada aastat tagasi kadus öösel oma voodist laps ja teda ei nähtud enam kunagi – ning Pixie peab nüüd lahendama nende viimaste kuupaisteliste tundide saladuse. Kui ta sukeldub minevikku, siis saladused paljastatakse ja armulood tulevad päevavalgele ning lõpuks on Pixie sunnitud tegema ränga otsuse, mis muudab igaveseks tema elu.
Montefiore sai mulle tuttavaks Varraku ajaviiteromaani “Gracie kiusatuse” näol. Oi, kuidas ma seda raamatut neelasin, õhkasin ja taaskord lõpus nutsin. Seega, kui Varrakul oli olnud soodus, ma loomulikult võtsin Montefiore eelnevad teosed. Ma lugesin raamatu tagumist kirjeldust. Ma tõesti lugesin, kuid olin ikkagi puuga pähe saanud, kui teema läks kummitustele ja vaimudele. Üldsegi mitte kummitus Kaspari teemal veel.
“Varjud kuuvalguses” saab alguse peategelase Pixie lapsepõlve kirjeldusest, kus saame aru, et tüdruk on kuhugi läinud. Kuhu täpsemalt, seda me lugejana ei mõista, aga ta on kuskil mujal kui oma kodus. Edasi liigub aeg edasi pea 26 aastat ehk siis tänapäeva. Teine perekond, üldse mitte Pixiega seotud, on saanud päranduseks tohutu mõisa. Ainult, et mitte kuskil ei olnud kirjas, et mõises juba keegi tegutseb. Keegi, kes pole nõus lahkuma. Siinkohal tulebki appi Pixie, sest tal on võimed või siis oskused, mida väga paljudel ei ole. Kui autor kirjeldas St. Sidwelli mõisa kummitamist, hääli ning sünget pimedust, oli mul mitmel korral soov see raamat ära panna. Enda arust olin võtnud ajaviiteromaani või mingi ajaloolise-romantilise raamatu, mitte puhta õuduka. Õnneks on neid hirmutavaid, hingekriipivaid momente ainult alguses ning kui sellest üle saab, lähevad asjad kergemaks. Mitte just õnnelikuks või säravaks, aga kergemaks.
Olles puuga pähe saanud kummituse teemal, olin veelgi puuga pähe saanud, kui sügavaks ning põhjalikuks läks Pixie ajas tagasiränne. Ma ei tea, mida ootasin, aga mitte seda, kui detailselt hakatakse pea 150 aastat tagasi olnud päevi kirjeldama. Mitte ainult ei lahanud autor mõisa interjööri vaid ka tegelaste iseloomi, tõekspidamisi, kammitsavaid põhimõtteid ning erinevaid suhteid. Erinevate suhtedünaamikate kirjelduse oli meeletult palju nii lühikese raamatu kohta, kuid mitte ükski ei mõjunud üleliigsena. Kõike oli parajalt ning maitsekalt. Nauditav oli lugeda nii mõisaproua mõtteid ja kurbuseid kui ka kaasa elada Pixie tärkavale armastusele ühe noormehe suhtes.
Pixie ja too noormees (ei saa palju jagada, kui ei taha rikkuda elamust). Ohh, kuidas nad oleksid sobinud üksteisega. Oleksid nad mõlemad kohanud teineteist emmas-kummas sajandis. Mitte nii, et aastakümneid on tegelikult vahel. See näis tõetruu, nii “päris”, nii õige. Süda valutas Pixiele kaasa, kui ta ei tohtinud tegevuste juhtumisele vahele segada, sest mineviku ajaga ei mängita. See on esimene reegele ajas rändamise osas.
Müsteerium kadunud poisi suhtes ei olnud midagi, mida ootasin. Mõtlesin koos Pixiega kaasa, et kes oleks võinud selle noore poisi tappa. Põhjuseid oli peret ümbritsevatel inimestel palju ning kurb öelda, aga ka põhjusega. Ometigi lõpp, mis tuli… tundus nii rumal. See põhjus nii lihtne, nii… nõme, et vanemana ei tahaks mõelda, mis tundeid valdad, kui mõistad, miks su väike laps järsult kadus.
Kommentaarid
Postita kommentaar