Oxfordi lasteaia juurest, jõukast linnaosast, sisuliselt ema nina alt kaob päise päeva ajal nelja-aastane tüdruk.
Kõige nooremana Thames Valley politseijaoskonnas uurijaks saanud Ryan Wilkins, kes löödi kolm kuud tagasi häbiga töölt minema, näeb televiisorist, kuidas ta endine paarimees, uurija Ray Wilkins pressikonverentsil kinnitab, et politseil on juhtlõng.
Juurdlus viib Ray üha sügavamale, ta avastab tumedate jõudude kohaliku põrandaaluse võrgustiku. Kas ta suudab tõe välja selgitada? Ja kas Ryan, kel on raske võimukate inimeste suhtes viisakaks jääda, suudab seekord – kuna tal avaneb ootamatu võimalus oma töökoht tagasi saada – reegleid järgida või topib ta oma ülemõõdulise nina jälle sinna, kuhu pole vaja?
Uurija Wlkinsi lugusid tuleb lugeda kronoloogilises järjestuses. Mõnikord on sarjad loetavad ka eraldiseisvatena ja ilmselt hea tahtmise juures võiks ka Wilkinsi lugusid lugeda nii. Aga parem mitte. Esimese raamatuga andis kirjanik oma kahele uurijale, kahele Wilkinsile iseloomu, ajaloo ja teatava suhtedünaamika. Teise osasse ei tule kõik detailid kaasa ja lugemiselamus on terviklikum, kui neid teada. Et Ryan ei ole loll ega luuser; et tal on tugev “ankur” tema poja näol, keda ta sügavalt ja omakasupüüdmatult armastab ning kes kasvatab teda inimesena paremaks; et piirsituatsioonides valib ta alati inimlikkuse ja õigluse. Et Ray ei ole alati üleolev ja ülbe; et ta armastab oma naist; et ta tunneb mõningasi süümepiinu eelmise juhtumi tagajärgede suhtes; et vaatamata kõigele ta oma hingesügavamas sopis usaldab Ryanit.
Uurija Wilkinsi teise raamatu alguse töötab Ryan rendiautode öise turvamehena, sest politseist löödi ta minema. Ta teeb oma tööd hästi, aga saab jätkuvalt väga halvasti läbi ülemustega. Ühel ööl satub Ryan peale ühele oma lapsepõlvesõbrale, kes põgeneb paanikas millegi eest. Mick Dick oli jäänud seotuks kuritegeliku maailmaga, tal on väike tütar ja see on väga oluline fakt, sest just see paneb ta tegutsema nii nagu ta seda edasi teeb. Ryan usaldab nii sel hetkel kui ka hiljem oma vaistu ja see ei vea teda alt.
Raamat ise algab kuriteoga. Seekord saab ohvriks olema laps ja sellised kuriteod on alati eriti võikad. Veel võikamad on aga inimesed, kes selliseid kuritegosid varjavad ja toimuda võimaldavad. Mõnikord ka äriks muudavad. Selline on kuriteo raam ja seekordses loos on vähem potentsiaalseid kurjategijaid … või õigemini, me ei oska neid märgata. Tavalised inimesed tavapäraseid töid tegemas muutuvad nähtamatuks. Tähelepanu hajub ja valvsus kaob, tavapärased asjad ei meenu ka küsitluste käigus. Kurjus ei ole alati stereotüübiliselt äratuntav, mõnikord on ta lihtsalt on - hall ja silmatorkamatu. Alles on aga kirjaniku täpsus detalide ja kellaaegade osas - kes tahab olla uurijatest targem, siis jälgib tähelepanelikult erinevate tunnistajate erinevaid ütlusi.
Lapse vastu suunatud kuritegu puudutab väga lähedalt kõiki. Ryanil on väike poeg ja tema õel, kelle juures ta hetkel elab, väike tütar. Ray naine ootab kaksikuid. Mick Dickil on väike tütar. Kurjategija hall vari libiseb nende kõigi kõrvalt läbi. Mingitel hetkedel jätab autor õhku aimduse, et järgmine ohver on keegi neist … ja peaaegu ongi.
Ray alustab juurdlusega, aga saatuse vingerpussi tulemusena saab endale kaaslaseks Rayni. Saatusesõrme rollis on uus üleminspektor Wallace, kes vajab enda töö tulemuslikkuse näitamiseks uue värbamispoliitika kriteeriumide täitmist. Ta vajab valget madala sotsiaalmajandusliku taustaga meest. Wallace vajab Ryanit ja ta vilistab eelnevatele hinnangutele. Ka tal endal on olnud nn.raskeid aegu ja ta teab, kuidas otsuseid väänata. Ryan alustab niiöelda tööle ennistamise protseduuri, mille kõige keerulisem osa on enda vihasööstudega tegelemine. Vaadata otse enda kõige suuremale hirmule - oma isale. Selle vastasseisu kulminatsioon on ääretult pingeline ja lahendus ootamatu.
Rayl on keeruline uuesti Ryaniga koostööd alustada, aga ta on sunnitud, sest üleminspektor ei salli temasuguseid ilueedisid. Kodus on keeruline, sest Diane talub rasedust halvasti. Uurimine on meedia tähelepanu keskmes, isa ootab tulemusi … ja jõud hakkab lõppema ning kõik uurimissuunad on sisuliselt tupikud. Ray peab moraalseid võitlusi iseendaga, kuidas hinnata Ryanit kui politseinikku.
Ryan püüab, väga püüab, sest ta tahab uuesti olla uurija. Ta tahab olla hea isa oma pojale, et see saaks ta üle uhkust tunda. Uurimine võtab kogu aja, ta peaaegu kaotab oma poja otseses ja kaudses mõttes. Lõpptulemusena osutuvad oluliseks just tema instinktid ja olukordade hinnangud, tema lapsepõlve kogemused ja keskkonna tundmine.
Kommentaarid
Postita kommentaar