Nawal El Saadawi „Naine nullpunktis” raputab lugejat, sundides vaatama sinna, kuhu tavaliselt pilku ei pöörata – naiste olukorrale islamimaailmas. Romaani keskmes on surmaotsuse täideviimist ootav naine, kes vestab oma lugu ilustuste ja vabandusteta. Tema elukäik lapsepõlvest kuni vangikongini joonistab välja maailma, kus naistevastane vägivald on osa ühiskondlikust elukorraldusest ja kus naise keha ja tahe allutatakse järjekindlalt patriarhaalsele tavale.
Autori keel kirjeldab kliinilise lakoonilisusega peakangelase Firdawsi eluteed. Enne hukkamist räägitud loos puudub enesehaletsus, see annab patriarhaalsele misogüüniale kompromissitu hinnangu. „Nullpunkt” ei tähenda siin mitte ainult lõppu, vaid ka hetke, mil kõik illusioonid on kadunud ja alles jääb tõde – valus, kuid vabastav. See pole lihtsalt romaan ühest naisest, vaid süüdistusakt süsteemi vastu, mis toodab vaikimist ja allumist. See on raamat, mis jääb kummitama – ja nõuab, et me ei pööraks enam pilku kõrvale.
Nägin seda raamatut Varraku all ilmumas ning mõtlesin, kuidas ta mulle meeldiks. Naiste olukord islamimaades ei ole mulle võõras teema. Kas see aga tähendab, et ma loeksin selle kohta vabatahtlikult ning kogu aeg? Kindlasti mitte. On teatud asjad, mille puhul korra selgeks tegemine või ennast sellega kurssi viimine on piisav. Otsustasin ikkagi antud raamatu kätte võtta, vahelduseks tavalistele krimiromaanidele, romantikale või fantaasiale.
“Naine nullpunktis” on koheselt hoopis teise stiiliga raamat. Ta ongi väga lakooniline, kohati kirurgilise puhtusega raamat. Sa loed lauseid, sa mõistad mõtet, aga sellesse suhtutakse lausa kliinilisusega. Ei midagi üleliigset. Ei midagi kosutavat või pehmendavat. Julm tõde. Tegevus ei ole mingi konkreetse naise eluloona võetud, aga see kirjeldab kõiki naisi, kes kahjuks elavad islami tavade järgi. Olgu see riigi tõttu, kus sündis või vanemad, kes seda usku on või (minu silmis väga muret tekitav) naise enda väidetav soov olnud pöörduda islamiusku. Olgu siinkohal mainitud, et mitte üheski usus, ei ole naisel tegelikult kohta, mis on võrdväärne mehega. Ei islamis, kristluses, budismis ega judaismis. See ei ole minu silmis aus ega õiglane, aga ütlen selle välja enne, kui keegi hakkab ütlema, et “Aga minul seda ei ole” või “Mu sõbrannal läks paremini” või “See usk X ei ole nii äärmuslik”.
Islamiriigi naise saatus saab selgeks suhteliselt algusest kohe. Ta on objekt. Ta on madalam kui koer või lehm. Temaga saab kaubelda, kasutada oma tahtmise järgi. Tema arvamus ei loe. Kui tüdruk sureb perekonnas, saab pereema peksa, aga on lubatud mehe jalgu pesta. Kui aga poeg sureb, kaob naisel “see õigus” mehe talla-aluseid pesta. Esimesena sööb kõhu täis mees. Siis ema. Ja kui järgi jääb, siis lapsed. Hariduse omandamine käib ainult selle läbi, kui mees lubab ja on su kõrval, et minna sinuga lõputunnistust võtma. Seks, mis peaks olema intiimne ja ilus tegevus täisealisena, on kahjuks igapäevane tegevus väikestel tüdrukutel oma vanemate, sugulaste ja suvaliste meeste poolt.
Mida enam lugesin, seda rohkem marru läksin. Eriti, kui kirjeldati naise lõikamist ehk ümberlõikamist, kui ta on noor tütarlaps (4-10a). Teisisõnu võetakse naiselt ära tema suguelundid ja võimaluse intiimsuhtes midagi nautida. Seda tehakse siiani Aafrikas! Meil on aasta 2026, aga ikkagi midagi nii rõvedat, nii koletut tehakse edasi. See on “tava”, “traditsioon”, “usk”. See on lihtsalt inimõiguste rikkumine.
Vahepeal tegin pausi raamatust. Lihtsalt. Tahtsin vaadata, mida meil siin ida-läänes saab teha. Kui suur on naiste võimalus, kui me ise seda ära ei anna (a’ka läänes koguv populaarsust tradwife teemal). Olin tänulik, et raamatus oli ka palju kõrvalmärkusi mingite tavade või situatsioonide kohta. Oli naljakas lugeda, et islamimaa naistele meeldis NSVL kõige enam, samas meie kirume seda taga. Kas teate, miks islamimaa naistele meeldis NSVL? Sest sel perioodil oli naine kõige võrdsem mehega. Teate seda, mis meil oli, et kõik on võrdselt kolhoosis, teenivad võrdselt ja kõik olid “seltsimehed”? Neile naistele meeldis, sest nad olid reaalselt inimesed siis. Kui NSVL lagunes, hakkas islam tagasi imbuma oma radikalismiga, mida näeme nüüd ka teatud riikides totaalselt minetamas naise õigusi.
Samas tuleb minu silmis lugeda läbi ka raamatu järelsõna, sest sealt saab aru, et autor, ükskõik kui kirglik ta ei ole naiste õiguste kaitsmises, on kohati vahetanud oma arvamusi ja uskumuste poolt. Näited nagu islamiriigi naistega toimub kõik see halb, sest läänemaailm mõjutab. Nope, läänemaailm nüüd küll selles kaasa ei aita. Või see, et alguses ta kiidab heaks Iraani islamirevolutsiooni, mis pani aluse, et naistel peab olema rätt peas, aga hiljem muudab oma arvamust. Seega, tasub raamatut lugeda kriitiliselt, sest kuigi ajalugu on seal sees, on see minu silmis väga palju kallutatud või siis mugavalt mingid osad välja jäetud.
Kokkuvõttes on see hea teos, mida tasuks lugeda. Samas ei tohiks see jääda ainukeseks teoseks selles vallas. Keda aga huvitab islami radikalism rohkem ning näha, kuidas see levima hakkas või mida endaga kaasa toob, siis soovitan südames vaadata dokumentaalfilmi “Radical islam”.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar