Oxford. Kadunud asjade ja kinni mätsitud kuritegude linn.
Kell kolm öösel helistab aadlidaam Zara Fanshawe hädaabinumbril ja ütleb enne kõne katkemist midagi kaunis krüptilist kaotatud asjade kohta. Tund hiljem laiutab kõmulise kuulsuse lömmi sõidetud ja maha jäetud Rolls Royce Phantom kitsal kõrvaltänaval nagu valesse kohta eksinud kinnisvara. Kõmureporterid kaotavad aru.
Mingil hämaral põhjusel sunnib see kodutu Lena Wójciki mööda linna taga otsima Waitrose’iks hüütavat äkilise loomuga hulkurit, Oxfordi tuntud veidrikku, kes oma varandust ostukäruga kaasas veab. Aga ka teda pole lihtne leida.
Kellele usaldatakse juurdluse juhtimine ja ajakirjanduse taltsutamine? Sarmikale Oxfordi haridusega Ray Wilkinsile eelistatakse ta partnerit, riiakat treileripargi haridusega Ryan Wilkinsit. Ei, Rayd see ei rõõmusta. Samas on Ryanil täiesti ootuspäraselt probleeme autoriteetide ja avalikkuse tähelepanuga.
Kui legendaarne võmm Chester Lynch võtab Ray oma tiiva alla ja Ryan talle hambu jääb, läheb kõik veel ainult hullemaks.
Kolmas raamat uurijate Wilkinsite tegemistest. Enam ei üllata raamatukaanel olev erinevaid jalatseid kandev jalapaar - sellest on kujunenud kahe eripalgelise uurija tegemisi kajastavate raamatute äratuntav visiitkaart. Tugev plusspunkt kujundajale leidliku ja isikupärase lähenemise eest. Ilmselgelt aitab see tulevikus raamatuletilt kiiremini leida järgmisi ilmuvaid osasid. Ja lugeda neid kindlasti tahaks ka edaspidi.
Nagu ka eelnevates osades on lugeja ees kaks täiesti eripalgelist uurijat, kes on oma eluga edasi läinud. Ray püüab oma kaksikute kõrvalt tegusaks jääda, aga magamata ööd ja väsimus annavad tunda. Tasakesi jõuab kohale tõdemus, et tahaks justkui midagi muud. Vähemalt tööalaselt tundub asi sujuvalt. Avalik tunnustus ja autasu, mille annab üle Chester Lynch - eakam, aga jätkuvalt karismaatiline politseidaam. Ray üllatuseks pakub Lynch talle uusi väljavaateid karjääritõusuks. Aga millise hinnaga. See liin raamatus sundis Ray tegelaskuju ümber hindama - seni oli ta mulle tundunud pigem aumehena, kes pooldab ausa mängu reegleid. Seda ta ilmselt suures laastus teebki … , siis kui see talle sobib. Kõik oleneb küsimuse püstitusest ja mõnele küsimusele on võimalik vastata erinevalt. Ray autasu määranud kuriteo lahendus oli pigem Ryani teene ja kuskil südamesopis Ray teab seda. Aga autasu on autasu. Mind tugevalt häiris see, mille hinnangu andis Ray Ryani isiksusele ja ilmselt Rayd ennast ka, sest ta ei julgenud oma vastustest rääkida isegi oma naisele.
Samas on Ryan Wilkins see, kellele usaldatakse selle raamatu põhikuriteo uurimine. Ta on uurimise juht ja juhtimist tuleb õppida. Tal on jätkuvalt ehe vaist ja vääramatu taju kõikide uurimise käigus ilmnevate ebakõlade suhtes isegi siis, kui neid on võimalik peaaegu ratsionaalselt selgitada. Soov hästi ja veel paremini uurimisega toime tulla sunnib Ryanit kasutama kogu oma aega ainult töö tegemisele. Isegi Ryani ellu tulnud Carol ei suuda panna Ryanit loobuma oma pojaga koos veedetud ajast. Aga töö … suudab. Põruvad tema lubadused ja kokkulepped tema väikesele pojale ning laps võõrandub oma pidevalt ühiskonna nimel tööd rügavast isast. Hästi kurb lugeda ja kohati tekkis tunne, et kellel seda kummalist mõrvarit ikka nii väga vaja on. Laps ju ootab ja tema jaoks ei kehti lubadused, et kunagi hiljem teeme tasa.
Ja ehkki lugu saab alguse kummalisest telefonikõnest ja mõneti lömmi sõidetud autost, siis mõrv ikkagi pildile tuleb. Isegi mitte üks mõrv, vaid mitu - nii tahtlikult kui ka tahtmatult sooritatud. Mitte üks mõrvar, vaid mitu. Mitte kõik mõrvad korraga, vaid erinevates aegades ja oludes. Keegi valetab, keegi kahetseb, keegi tegeleb väljapressimisega, keegi varjab ja keegi otsib lunastust. Hästi palju erinevaid juhtlõngu, mis lõpuks viivad kõikide sündmuste algpunkti. Mingi hetkel tundub ühe suure virr-varrina. Mõni tegelane tundub esialgu liigsena ja mõne tegevused küsitavad, aga nagu juba mitmete krimkade puhul olen kirjutanud, siis ma ei püüa kuritegu lahendada ega hirmsasti ära arvata, kes on mõrvar. Siin loos on nii, et kui uus tegelane pildis on, siis ta ka kuriteoga seotud on. Isegi need tegelased, keda me raamatu alguses hindaksime pigem headeks ja keda igati usaldaksime. Hea loo eripäraks ongi see, et kõik liinid viivad ühel või teisel moel lahenduseni. Seetõttu lihtsalt naudin autori tööd. Vimkadega süžee, ilus sõnakasutus, terviklik tekst ja hea tõlge - kõik vajalikud komponendid on selle raamatu puhul olemas. Loed ja mõtled, kui kummalist teed käivad inimeste saatuste rajad. Mis kasu on välisest muljest, kui iseendaga rahu sõlmitud ei saa? Lihtsalt tühja läinud elu.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar