1974. aasta murranguliseks suveks on Kate Mularkey leppinud sellega, et ta seisab kaheksanda klassi populaarsusredeli kõige alumisel pulgal. Siis aga kolib tema vastasmajja maailma kõige ägedam tüdruk, kes Kate’i suureks hämminguks tahab teda endale sõbraks. Tully Hart paistab täiuslikuna: ta on ilus, tark ja ambitsioonikas. Pealtnäha on tüdrukud nii erinevad, nagu kaks inimest üldse olla saavad. Nad tõotavad teineteisele, et jäävad alati sõpradeks. Suve lõpuks ongi neist saanud lahutamatud.
Kolmekümne aasta jooksul on Tully ja Kate teineteisele toeks, nende sõprus peab vastu kõigile katsumustele – armukadedusele, vihale, solvumistele. Nad usuvad, et suudavad kõigega toime tulla, kuni üks reeturlik tegu nad lahku viib ning nende meelekindluse ja sõpruse proovile paneb.
Minu esimene kogemus Kristin Hannahiga oli eestikeelne tõlge “Naised”, mis rääkis Vietnami sõjast ning naiste rollist sellest. Milline oli ühiskond enne sõda, sõja ajal ja peale. Kuidas suhtuti nii sõjaveteranidesse kui ka teeninud naistesse. See lugemiskogemus oli minu jaoks väga nõrk, ma ei saanud aru, kuidas rahvas selle peale silda läheb ning mõtlesin kurbusega, et mul on veel kaks Hannahi raamatut ootamas riiulis. Mida ma nüüd teen, kui autor ei meeldi. Suve algul leidsin aga teise lugeja, kellel “Jaanimardika tee” oli suvelugemise listis ning pakkusin, et loeksime koos. Hea meel, et sai välja pakutud, sest selle utsituse peale ma alguse tegin raamatuga, mis kindlasti jääb tükiks ajaks meelde.
Raamatu põhjal on valminud Netflixis sari, mida vaatasin kuni teise hooaja alguseni. Kui ta tuli, oli see täpselt rusikas silmaauku. Nii hästi sobis perioodi, tegelased olid super ning süžee hea. Miks ma ta pooleli jätsin, ma ei tea. No ausalt ma ei mäleta miks. Kuna fännasin sarja väga, siis oli suhteliselt lihtne ettekujutada raamatutegelasi ja kuna raamatu tegevus oli üksühele sarja omaga, siis kõik kirjeldused jooksid silme eest uuesti läbi. Vaadanuks nagu esimest hooaega uuesti. Siinkohal saab öelda, et super töö produtsendi poolt.
“Jaanimardika tee” lahkab kokkuvõttes 30-40 aastat sõprussuhet kahe naise vahel. Kuidas nad kohtusid, kui olid alles lapsed. Kuidas unistused tekkisid puberteedieas. Unistuste muutumine ülikoolis ja nooruse algusaegadel. Leppimine või siis mitte leppimine, et selline ongi elu. Kõige lõpuks mõistmine, mis on siis elus oluline. Kirjastiil on ääretult ilus, voolav, eluline. Suur kummardus tõlkija ja toimetaja ees. Mitte kordagi ei olnud komistuskohta, kordagi ei hakanud igav, kordagi ei olnud küsimust “Kas edasi saaks?”. Vastupidi. Naersin tegelastega kaasa, oigasin kui tehti idiootsusi, tönnisin silmad punaseks viimastel lehekülgedel. See, mida ootasin raamatust “Naised” sain kuhjaga tagasi “Jaanimardika tees” ja veelgi rohem.
Kas teil tekib vahepeal see tunne, et “Kas see ongi elu?” või “Mida see elu päriselt tähendab?”. Tunne, et elust on midagi puudu, midagi oleks veel vaja, tahaks midagi enamat? Isegi, kui öelda “Ei”, siis ausalt öeldes ei usu seda. Kõik me mingil hetkel mõtlema, et aga mida veel. Seda raamatut lugedes, aga tuleb vastus. Elu on see, mis on sul iga päev. Iga päev ei pruugi olla midagi suurt, grandioosset, aga pärast kui tagasi vaatad mõtled, et see oligi elu. Lihtsalt siis on juba liiga hilja. “Jaanimardika tee” õpetab seda elu hindama nüüd ja praegu. Nähes, kuidas aeg voolab tegelikult väga kiiresti, paneb mõtlema, et kas kõik need solvumised, kurvastused, pettumused on nii olulised, et neis kaua olla. Või kui keegi ütleb, et tee seda ja teist, siis kas see on päriselt näägutamine või on see hoolimine? Muidugi ei ole kõik nii must ja valge, aga mida enam raamatut lugesin, seda selgemaks sai, et need väikesed asjad, mida hetkeajel ütleme, et on “väga olulised”, suures pildis seda ei ole. Lõpuks on oluline, et naudid elu, võtad endale aega, oled sulle heade inimestega ning teed seda, mis sulle meeldib.
Raamatut lugedes oli mul tunne, et Kristin Hannahile sobib, kui ühiskonnaprobleemid ja -mured ning erinevad tõekspidamiste koolkonnad on jagatud mitme tegelase vahel. “Naiste” puhul häiris väga, et kõik hädad olid ühele tegelasele pandud. Siin aga oli kaks erinevat äärmust (karjäärinaine Tully ja koduperenaine Kate) jagatud kahe tegelase vahel, mis tasakaalustas kõik probleemid ja mured ideaalselt ära. Ei jäänud tunnet, et muresid on ebarealistlikult palju tegelasele kuhjatud või et need küsimused tunduvad pastakast välja imetud.
Me näeme raamatus Tully`t, kes paaniliselt proovib saada armastust ja heakskiitu. Kuna ema on ta põhimõtteliselt maha jätnud, siis Tully võitlebki selle nimel, et olla meeles. Raamatu edenes on näha, et tegelikult tekib naisel samasugune sõltuvus nagu ta emal, lihtsalt teise väljundiga. Isiklikult mulle Tully tegelane ei meeldinud, sest tal puudus igasugune emotsionaalne intelligentsus. Ma võin mõista terminit “Ta on nagu torm”, aga kui täiskasvanud naine ei oska vabandada; ei saa aru (isegi kui öeldakse talle), et ta laenab teise perekonda; ei tunneta piire ja siis nutab, kuidas on üksinda, siis see mulle ei istu. Palju kordi ajas tema tegelane närvi, aga samas Tully`st oli ka palju õppida. Ära kunagi anna alla, sa suudad oma august välja ronida. Kõrvale on koduperenaiselik Kate, kellest oli mul kahju mitmel aspektil. Esiteks kohati oli tunne, et Tully teda ei toeta või teeb maha, kui Kate sai midagi, mida sõbranna ei saanud. Lisaks oli Kate`l see ühiskondlik surve, et perioodil, kus naised hakkasid ka nn. inimesteks muutuma, oli eeldus, et kõik naised tahavad olla iseseivad ja karjääri teha. Mida teha aga siis, kui sinu soov ongi omada peret ja nende jaoks olla olemas? Nende duo oli hea, inimlik, nad täiendasid üksteist. Kahju oli lihtsalt, et see duo nii tugeva löögi sai. Vahest oleks asjad läinud teisiti, kui Tully oleks lihtsalt helistanud… Kui Kate oleks algusest juba oma sõna maksma panna… Me ei tea ega saagi kunagi teadma.
Kommentaarid
Postita kommentaar