Annie Walker is on a quest to find her perfect match—someone who complements her happy, quiet life running the local flower shop in Rome, Kentucky. But finding her dream man may be harder than Annie imagined. Everyone knows everyone in her hometown, and the dating prospects are getting fewer by the day. After she overhears her latest date say she is “so unbelievably boring,” Annie starts to think the problem might be her. Is it too late to become flirtatious and fun like the leading ladies in her favorite romance movies? Maybe she only needs a little practice . . . and Annie has the perfect person in mind to be her tutor: Will Griffin.
Will—the sexy, tattooed, and absolutely gorgeous bodyguard—is temporarily back in Rome, providing security for Amelia Rose as excitement builds for her upcoming marriage to Noah Walker, Annie’s brother. He has one personal objective while on the job: stay away from Annie Walker and any other possible attachments to this sleepy town. But no sooner than he gets settled, Will finds himself tasked with helping Annie find the love of her life by becoming the next leading lady of Rome, Kentucky. Will wants no part in changing the sweet and lovely Annie. He knows for a fact that some stuffy, straitlaced guy won’t make her happy, but he doesn’t have the heart to say no.
Amid steamy practice dates and strictly “educational” tutoring lessons, Annie discovers there are more layers to Will’s usual stoic attitude. As the lines of their friendship become dangerously blurred, Annie reconsiders her dream guy. Maybe her love life doesn’t need to be perfect—it just needs to be real.
Hekseldan hetkel hea meelega läbi oma suve raamatutevirna ning kuidagi olen romantika lainel. Nendin - need suvised ilmad, soojendav päike ja kergemad riided. Need kõik teevad oma töö. Veelgi parem tunne on, kui saan läbi mingeid sarju. Ei jää ripakile asju.
“Practice makes perfect” on teine osa “When in Rome” sarjast. Sarjas on neli raamatut, kuid igaüks on eraldiseisev raamat iga Walkeri venna (üks) ja õdede (kolm) kohta. Seega on võimalik tegelikult võtta suvaliselt ükskõik, milline raamat ning sa ei tunne, et oleksid millestki ilma jäänud. Ka selles osas, kuigi tegevus toimub Annie ja Williga, teeb autor kerge kõrvalepõike esimesse ning tuletab õrnalt meelde, mis sai Ameliast ja Willist (popstaar ja pagar). Meeldis, et meeldetuletus ei mõjunud robustselt või väga lihtsukeselt. Meenutaski rohkem nagu igapäevast suhtlust a’la stiilis “Kuule, mis me nende soolaleivapeole kaasa võtame?”. Lihtne, kerge, aga kõikeütlev.
Kui esimene osa mulle väga meeldis, siis teise osa puhul oli kerge tekkima igavuse momente. Asi ei olnud kirjutamisstiilis või tegevuste vähesuses. Selle kohta ei ole midagi halba öelda. Asi oli Annie ja Willi omavahelises suhtluses. Oli algusest aru saada, et nad üksteist ihaldavad, aga selle asemel, et konkreetselt rääkida, me tiirutame nagu kass ümber kuuma pudru. Ohime, ahime, kihistame (kohati imelikel kohtadel) ja laksutame ripsmeid nagu viieteistaastased. Jah, see oli nunnu, ajas muigama, aga kuidagi peaks olema piir palju seda kirjeldatakse. Kui ikka juba 6-ndat korda seda uuesti loed, hakkad selle peale juba silmi pööritama. Vägagi kummalised olid ka Annie sisemised monoloogid stiilis “Ei, ma ei vahi ta biitsepseid… Ei vahi… Vahi… BIITSEPSID!”. Taaskord - kui oleks vahepeal olnud seda, oleks olnud OK, sest kes siis ei ilasta oma armsama biitsepsite peale. Kui seda aga on ühe peatüki peale, mis on 6 lehekülge pikk, mainitud aga mingi 4-5 korda, siis viskab üle küll.
Willi ja Annie suhtedünaamika iseenesest oli hästi kirjutatud. Oli kirge, oli sõpruse avastamist, oli iseenda avastamist. Isiklikult meeldis, et kirjutati ka mehest, kes õhkab naise järele. Igakord, kui seda tehakse, olen ma müüdud, sest olgem ausad - me tahame naistena päriselt ka lugeda, näha või kuulda, et meessugu oma naise järgi ihkab ning õhkab. Samas nagu ma kirjutasin eelnevalt - oli miilide kaugusele näha, et nad üksteist tahavad ja arusaamatuks jääb, miks nad lihtsalt otse ei rääkinud. Riideid ära võtta või kirglikut suudlemist harjutada, seda saame küll, aga kasutada sõnu tunnete kirjeldamiseks - seda ei saa.
Meeldis väga nüans, et kui Annie iseennast avastama hakkas, oli see toorem kui osades teistes raamatutes lugenud olen. Oli näha, et tegelikult osad asjad, mida me pere teeb ei pruugi inimese kasvades enam sama effekti teha. Hüüdnimi, mida 20 aastat kasutatud on, ei pruugi enam mõjuda samamoodi, kui oled 30-aastane. Tegevused või asjad, mis valmistasid nalja eelnevalt, ei pruugi enam olla sama efektiga. Sellega tuleb leppida, sellega tuleb rahu teha ning seda peavad aktsepteerima kõik osapooled. Nii see, kes muutub, aga ka pereliikmed.
Kommentaarid
Postita kommentaar