Treileripargis üles kasvanud Ryan Wilkinsit võib esmapilgul pidada – ja paljud peavadki – tavaliseks nooreks kurjategijaks. Noore politseiuurijana põlgab ta endiselt kogu hingest privilegeeritud eliiti ja ta salongikõlbulikkus jätab pehmelt öeldes soovida. Aga ta märkab mõndagi. Tema paarimees on uurija Ray Wilkins: jõukas, laitmatu kasvatuse ja meeldivate maneeridega Oxfordi Ballioli kolledži lõpetanu. Mõni ime, et nad omavahel läbi ei saa.
Aga kui Barnabas Hallis kägistatakse noor naine, on nad sunnitud koos töötama.
Ryan marsib Barnabase kolledžisse sisse, tegemata väljagi sealse tähtsust täis rektori ootusest, et teda koheldaks äärmise lugupidamisega. Miks oli surnud naine rektori kabinetis? Kas on vaid juhus, et mõrva õhtul võõrustati kolledžis šeik al-Medinat, valitsejat, keda seostatakse inimõiguste rikkumisega kodumaal ja jõleduste toimepanemisega teisteski riikides?
Pinged kasvavad ja kõik läheb järjest hullemaks. Ryanil ütleb närv üles ja teda ootab distsiplinaarkaristus. Aga järk-järgult hakkab juurdlus siiski vilja kandma.
Uurija Wilkinsi sari tundub olevat vahvalt omanäoline. Tegelikult sisaldub väike vimka juba - raamatus lahendavad kuritegu kaks ühenimelist uurijat. Alguses kippusid nad lugedes mul mõnevõrra sassi minema, sest ka eesnimed on neil väga sarnased. Seega leidsin end mitmed korrad raamatu tagakaanelt kontrollimast, millisest Wilkinsist on jutt. Rayl on elus kõik hästi olnud. lapsepõlv, haridus ja edukas liikumine karjääriredelil. Kõik on alati perfektne ja seda mitte ainult riietuses. Tema isa on võimukalt suunanud tema muutumist tõeliseks britiks ja jätkab sama võimukalt survet pojale, et Rayl püüdleks karjääri tehes üha kõrgemale ja kaugemale, unustamata seejuures oma Nigeeria juuri. Ühest küljest on tore, et isal on niivõrd selge visioon ja ta reaalselt hoiab üleval poja enesehinnangut kõiges. Ühel hetkel hakkad aga lugejana tajuma, kuidas kõrgendatud ootused hakkavad Rayd rõhuma ja tekivad mõrad tema enesekesksesse maailma. Ka rikkad ja edukad nutavad ning nende pereelu ei ole alati pilvitu taevas. Rayl on imearmas ja ääretult empaatiline abikaasa Diane, kes suudab näha head ka Ryan Wilkinsis ning märkab, et kaks meest täiendavad teineteist. Lihtsalt kahe täiesti eripalgelise uurija kokkukasvamine üheks tervikuks on pikk ja vaevaline protsess, mida lugeja saab jälgida nüüdseks juba läbi kolme eesti keeles ilmunud raamatu.
See kahe uurija üheks kasvamine on tegelikult aimatav kõigi kolme raamatu kaanekujunduses - justkui ühe inimese kaks jalga, aga kardinaalselt erinevad välimuses. Perfektne Ray ja tema vastandina dressides Ryan, kes tundub vilistavat kõikidele riietumis ja käitumisnormidele. Kõhetu ja problemaatilise iseloomuga, odavates riietes ja väljakutsuva sõnavaraga, mis paneb proovile temaga kokkupuutuvate inimeste kannatuse. Ryani lugu avaneb aeglaselt, tema eripärad saavad selgituse, tema inimlikkus ja sitkus väärivad kummardust. Kui Ray on tegelenud poksiga, siis Ryan on saanud karastuse tänavakaklustes. Kui Ray isa on pojal toeks nii moraalselt, kui finantsiliselt, siis Ryani isa on oimetuks joonud perevägivallatseja. On ime, et nendest oludest suutis Ryan välja rabeleda ja jalule jääda. Ta küll veel ei julge oma isale vastu hakata - eks lapsepõlve koletised olegi kõige õudsemad. Ryan kaotas oma armastatu, aga ta on suurepärane isa oma väikesele pojale. Nende kahe vestlused ja rutiinid on südantsoojendavad ning just neis avaldub Ryani teine pool.
“Mõrv novembris” algab noore naisterahva mõrvaga. Olustikku on põimitud eliittudengite veidi väljakutsuvad naljad, pagulaste hakkamasaamine nn. uuel kodumaal, šeigi külakäik, kolledži rahamured, vihjed islamiäärmuslusele ja kättemaksutemaatika, akadeemiline petturlus ja ka “akadeemiline” seksuaalvägivald, pornograafia ja inimlik ükskõiksus - iga neist teemadest sobitub suurepäraselt kuriteo motiiviks ja kirjanik jagab ka õiges suunas ohtralt vihjeid. Tähelepanelik lugeja võiks lähtuda Agatha Christie kuritegude loogikast ja sündmuste kellaajalisest täpsusest. Mina tähelepanelik lugeja ei olnud - ma lihtsalt nautisin ilusat keelt, tegevuste sujuvust ja järske pöördeid sündmuste käigus. Ausalt öeldes ei püüa ma juba ammu sündmuste kulgu ära arvata ja sündmuste arenedes nautisin üha rohkem hoopis peategelaste omavahelist keemiat. Autor suudab kõik süžeepöörded nii sujuvaks kirjutada, et ei teki sellist katkendlikkuse tunnet, et sündmuseid ja detaile muudkui kuhjatakse, et ikka põnevam ja segasem oleks. Täiuslik minimalism. Kindlasti siinkohas kummardus tõlkijale - ilma tema suurepärase tööta ei oleks tekst nii sujuvalt loetav.
Raamatus võtab uurimine rahvusvahelise mõõtme, Ryan tabab esimesena seosed ja tänu tema impulsiivsusele jõutakse õigeaegselt ka kurjategijani. Aga … ta ei mängi vastavalt protseduurireeglitele, mõjukad inimesed omavad mõjukaid sõpru ja oskavad seda enda kasuks ka kasutada, laused rebitakse kontekstist ning eduka uurimise tulemus on kummagi uurija jaoks erinev - medalist distsiplinaarkaristuseni. Ainuke lohutus, et juba on eesti keeles ilmunud kaks järgmist raamatut, mille kaanel on ikka ühe jalapaari kaks erinevat külge ja järelikult tegutsevad kaks Wilkinsit vaatamata saatuselöökidele ka edaspidi koos.
Kommentaarid
Postita kommentaar