Lila Kennedyl on käsil pingelised ajad.
Luhtunud abielu, kaks isepäist tütart, liiga suur lagunev maja ja eakas kasuisa, kes näib olevat vaikselt sisse kolinud. Naise karjäär on vabalangemises ja armuelu… on keeruline. Nii et kui ta pärisisa – mees, keda ta pole kolmkümmend viis aastat näinud – ootamatult tema ukselävele ilmub, tunneb ta, et tema kannatusekarikas on viimseni täis.
Nagu Lila jaoks aga peagi selgub, on isegi neil pereliikmetel, kellele sa enda arvates poleks iialgi suutnud andestada, sulle võib-olla üht-teist õpetada: nii armastuse kui ka selle kohta, mida perekond tegelikult tähendab.
Jojo Moyes on alati olnud autor, kelles olen kindel. Peale tema triloogiat “Mina enne sind” olin nii kindel temas kui minu lemmikautoris. Tema võime kirjutada ilusalt, eluliselt, aga mitte maalida kõike tumedates värvides, oli värskendav. Lisaks suurepärane oskus südant murda, seda ei saa tähelepanuta jätta. Ometigi jätsin ta pikaks ajaks kõrvale, kuigi raamatupoodides nägin, et aina enam ja enam tulevad tema raamatud. Nüüd seoses paari väljakutsega võtsin ta uuesti kätte.
“Me kõik elame siin” on eluline raamat kirjeldamaks, kui 40-selt oma elu uuesti üles ehitada, seda eriti naisena. Paratamatult on tunda, et meestel on äraminek ja algusest alustamine kergem kui naistel (on ka erandeid loomulikult!). Lila puhul on kogu elu kukkunud kokku, kui mees otsustab tema ja kaks tütart maha jätta tunduvalt noorema naise pärast. Sellest veel vähe oleks, on uuel silmarõõmul laps, kes käib Lila lapsega samas koolis ehk pingeid on igapäevaselt. Siis lisada võrrandisse veel hooliv, kuid paratamatult vananev kasuisa, jonniv nooruk ning uksele ilmunud pärisisa ja maja, mis vajab hoolt igast nurgast nagu ka tema omanik.
Algus oli raamatul paljutõotav. Paljud erinevad reaalselt juhtuda võivad olukorrad, vigadega tegelased, õnne nägemine ka seal, kus muidu võiks lahinal nutta. Kõik oleks võinud olla, aga samas, mida edasi lugesin, seda kuidagi lihtsamaks asjad muutusid. Teemad seda muidugi polnud, aga nende kirjeldamisel jäi nagu midagi puudu. Sisu anti lugejatele edasi, aga emotsioone, mis kaasa nagu oleks pidanud tulema, neid ei tulnud.
Lila puhul ütleksin, et arvestades kui arukaks oli autor teda kirjeldanud, olid teatud “üllatusmomendid” küll kulmu kergitavad, et kuidas sa üle 40-se naisterahvana seda ei tea või oled üllatunud. Tema jäärapäisus joosta järgi mehele, kes arusaadavalt tahtis teda ainult lihalike naudingute ajaks,lootes saada täisväärtuslikku suhet, oli tragikomöödia. Lugejana saad aru, et sel ei ole mõtet, aga samas… Mehe käitumine olid nii silmaga nähtav, et tekib küsimus, kuidas antud tegelane neid ei näinud. Olen alati hellitanud lootust, et mõistus tuleb vanusega (teinekord muidugi mitte, aga ikkagi) ja 40+ võiks olla nii elukogenud ning maailma näinud, et teab juba öelda, mis on talle hea ja mis mitte.
Segaseks jäid Lila tütre vaatepunkti peatükid. Saan aru, et autor vahest soovis näidata kahe erineva muutuva naisterahva arvamusi, aga nooruki peatükid olid suures laastus enesekindluse kasvatamise osad. Samas Lila enda omad olid iseenda leidmise ja mõistmise kirjeldused. Seega nagu seos oleks, aga nagu pole. Sama hästi oleks võinud teha ka peatükid teise lapse pilgu läbi. Siis oleks kõigi kolme neiu arvamused esindatud.
Ootasin sellest raamatust enamat. Kuidagi ka pealkiri mõjus sedasi, et nüüd tekivad sellised suured arusaamised ja mõistmised ning üksteisega leppimised. Meeldis, et kirjeldati, kuidas mitu põlvkonda saab elada koos, aga sellist lõplikku ilusat lõppu ikkagi nagu ei tulnud. Kõik leidsid oma õnne, kuid samas… Midagi jäi nagu puudu. Kuidagi jäi nagu ripakile kõik see.
Kommentaarid
Postita kommentaar