A queen now in exile as a traitor, Lara has watched Ithicana be conquered by her own father, helpless to do anything to stop the destruction. But when she learns her husband, Aren, has been captured in battle, Lara knows there is only one reason her father is keeping him alive: as bait for his traitorous daughter.
And it is bait she fully intends to take.
Risking her life to the Tempest Seas, Lara returns to Ithicana with a plan not only to free its king, but for liberating the Bridge Kingdom from her father's clutches using his own weapons: the sisters whose lives she spared. But not only is the palace inescapable, there are more players in the game than Lara ever realized, enemies and allies switching sides in the fight for crowns, kingdoms, and bridges. But her greatest adversary of all might be the very man she's trying to free—the husband she betrayed.
With everything she loves in jeopardy, Lara must decide who—and what—she is fighting for: her kingdom, her husband, or herself.
Kui ma ütlesin, et ma kindlasti jätkan selle sarjaga, ei osanud ma oodata, et teen seda põhimõtteliselt kaks päeva hiljem, kuid ma ei suutnud oodata. Esimene osa lõppes nii järsult ning põneval hetkel, et pidin lihtsalt edasi teadma, mis toimuma hakkab.
“The Traitor Queen” on põhimõtteliselt Lara andestuse palumine. Kes esimest osa luges, teab mis juhtus, kuid teab ka, et Lara tunded ja arusaamad ning ka teadmised on muutunud Ithicana suhtes. Ta on selle kuningriigi kuninganna ning ta kavatseb ka vastavalt käituda. Mul oli hea meel lugeda, et andestuse palumine ning kadalippude läbimine ei olnud tehtud tema jaoks kergeks. Teinekord pühendab tegelane umbes paar lauset ning kõik andestavad talle. Siin aga tõestas naine ennast põhimõtteliselt raamatu viimaste lehekülgedeni, et ta on muutunud ning ta kaitseb oma kodumaad kuni viimse hingetõmbeni.
Poliitika läks siin veelgi keerulisemaks ja erinevaid intriige hakkas tekkima palju. Kui midagi peaksin ette heitma, siis minu jaoks oli see poliitiliste intriigide kogus veidi liiga palju, mida ka seekord lasin lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Lõpupoole hakkas asi minema selgemaks ning loogilisemaks. Isegi nii palju, et ootan kannatamatult kolmanda osa lugemist.
Lara ja Aren - mul oli hea meel, et lugedes kahest erinevast vaatepunktist, olid vaatepunktid ka reaalselt erinevad. Ei olnud sama jutu kordust. Ääretult ilusti oli kirjutatud mehe emotsionaalseid piinasid, kui üritati temast infot välja pigistada, sest teinekord piinamine ei pea olema reaalne käe külge panek. Ka see iseenda võitlus teemal, mis on tõde, mis ei ole, mida järgmisena teha oli väga kenalt Areni puhul kirja pantud. Mis puudutab Larat, siis tema seiklust täis osad olid sama nauditavad kui esimeses osas. Üllatav püant oli, et ta oma õdedele järgi läks ning tegelikult hakkas raamatus hargnema edasi ka õdede liin, mille puhul ma ei tea, kuhu see jõuda võib.
See oli raamat, kus ma lõpus reaalselt nutsin. Lugesin ja nutsin, lugesin ja nutsin. Ma ei tahtnud seda käest lihtsalt panna ning ohverdasin hea meelega oma öötunde. Lõpumomendid olid sedavõrd pingelised, et tunne nagu ise oleks olnud Lara asemel. Lisada juurde veel rahva arvamus pärast ning selgitused minevikule - kirss tordil lihtsalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar