You are now entering Perdido, Alabama. In this small southern town, the dark, menacing waters of the local river have risen, submerging buildings and causing the inhabitants to seek higher ground. And as those waters recede, something terrifying will emerge.
The town is ruled by the Caskey clan, a family of rich local landowners dominated by the fierce, morally grey matriarch, Mary-Love. When her son meets Elinor Dammert - a compelling but ambiguous young woman with a troubling past - a power struggle ensues.
But perhaps the biggest threat to the family lies in what they cannot see, what lies in the swamps beyond the boundaries of their fine mansion and the sawmills and lumberyards of the town.
The first to disappear is a child. He won't be the last...
Ma ei ole õuduka inimene. Küsige seda ükskõik kelle käest, aga ma ei seedi õudukaid - ei filme, raamatuid ega vist ka näidendeid. Osasid inimesi need ei puuduta väga, mina ei ole kahjuks või õnneks üks nendest. Tagasi lennates aga oli seis selline, mis ta oli - ega valida suures laastus ei olnud, mida lugeda. Seega tuli mu kätte tundmatu autori Michael McDowelli raamat “The Flood”, mis on “Blackwateri” sarja esimene osa.
Esmakordselt on raamat välja antud 1983.aastal. Teos kirjeldab puhast USA lõunaosariigi Alabama olustikku aastal 1950 kõigi oma paledega. Me võime ju küll väita, et Ameerika on kõikvõimas ja kõikide võimaluste maa, kuid arvan, et ikkagi tuleb nagu pangega külma vett kaela, kui mõistad, et paljud uskumused ja tõekspidamised olid veel vägagi kehtivad vähem kui 80 aastat tagasi. Autor ei lähe väga süvanalüüsivaks Alabama olustikuga, kuid kirjeldades perekond Caskey igapäevaelu, tekib suht kindel pilt, milline kõik oli. Rikkad, kes on valged, aga kelle puhul haritust näitab, kui tead esimeste USA presidentide nimesid. Teenijad ja abistajad, kes on neegrid, ja rohkem alalhoidlikumad, nutikamad võõraste ja eriskummaliste juhtumite suhtes. Tühjus, palju tühjust. Perekonnapeadele allumine, isegi kui ollakse täiskasvanud.
Mul puudus igasugune eelaimdus, mida sellest raamatust oodata. Nagu ütlesin - õudukad ei ole minu teema. Raamat ei ole iseenesest paks, lisaks on ka tekstikirje suur, aga mida enam ma lugesin, seda enam sain aru, et ta ei ole puhas õudukas. Samas, mida me tänapäeval tituleerime õudukateks? Kas igapäevaseid uudiseid? Vampiire? Ülestõusnud laipu? “The Flood” on aeglaselt immitsev tumedus. Autor ei kirjelda midagi väga õudsat, aga tema kirjeldused on piisavad, et tunda külmavärinaid tõusmas ning südant pesklema panna. Kohe algusest saame aru, kes on see päris koletis - naine, kes päästetakse hotellist. Ei tundu kummaline, eks? Samas, kuidas on loogiline, et ta pidas neli päeva vastu linna hotellis, kui kogu linn oli jõe üleujutuste tõttu vee all? Kas ei ole imelik, et teda tõendavad dokumendid on selles kotis, mis kuidagi ära kadus?
Kuigi ma ütlen, et me saame kohe alguses aru, kes on koletis, tekib raamatu lugemisel küsimus, et kes tegelikult on. Seda just Mary-Love suhtes. Mõistsin täiesti, et tema kui ema nägi enamat, kui pojad või kohalik küla, aga see, milliseks ta muutus, mida enam raamat arenes, seda ebameeldivamaks ta muutus. Lõpuks tekkis ka endal see tunne, et tahaks sellest inimesed olla nii kaugel, kui võimalik.
Õudust tekitavaid situatsioone oli kirjutatud kokku vast 2-3. Siinkohal mõtlen selliseid tõelisi õudukamomente. Need oli hirmuäratavad, aga kõige enam hirmutavamad olid need igapäevased tumedad stseenid, mis autor imeliselt ette maalis. Kujutan ette, et filmina (pole kindel, kas selle raamatu/sarja puhul on seda tehtud juba), oleks see ikka korralikult kõhe.
Kokkuvõttes oli huvitav lugemine, hoopis midagi muud mu tavalistest valikutest. Ta ei ole vahest klassikalises mõistes õudukas, aga südame alt võtab külmaks küll. Sarjas on kokku kuus raamatut, aga arvan, et hetkel ei jätka sellega puhtalt oma maitseeelistuste tõttu.
Kommentaarid
Postita kommentaar