Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?
Inimesed ütlevad, et kui tahad algust teha Sally Rooney`ga, siis tee algust selle raamatuga. “Normaalsed inimesed”. Mäletan, et paar aastat tagasi ma mõtlesin seda lugeda, aga kuidagi nagu ei võtnud vedu. Nüüd, kus ta läbi lugesin, mõtlen küll, et küll on hea, et ma seda siis ei võtnud lugemisvarasse, aga ka seda, et minu silmis ei ole see hea raamat, et autoriga tutvust teha. Võib-olla, kui enamik sellest alustab, siis tekivadki erinevad koolkonnad: need, kellele Rooney meeldib ja need, kellele ei meeldi.
“Normaalsed inimesed”, nagu raamatu kirjeldus juba ütleb, kulgeb läbi kahe tegelase elu: Marianne ja Connell. Me loeme noorte elu aastatel 2011-2015. Kas aastatel on mingi kindel põhjus või mõte? Mina seda ei näinud. Lihtsalt tavalised aastad nii nagu meil alati on. Koheselt on mõista, et noored on erinevate võimalustega perekondadest. Marianne on rikkast perest, Connell on vaesest. Ometigi on nende perekonnaelu nagu öö ja päev. Rikkus ei too alati õnne ning turvatunnet ja vaesus ei tähenda alati nuttu ning masendavaid päevi. Küsimus on lihtsalt, kui palju likviidset vara on sinu kontol või sukasääres. See on kõik, mis koheselt eristab inimesi. Marianne ei ole populaarne, ta on kõrvale jäetud isegi kõigi oma rahadega. Connellit aga võetakse rohkem omaks. Vahest siin on teine paradoks - mida rohkem enam on vara, seda mugavam võib sul olla, aga seda ebamugavam on teistel sinu kõrval olla? Mine sa tea.
Vaadeldes tüdrukut ja poissi on näha, et tegemist on kahe erineva isiksusega. Üks on ekstravert ja teine suhteliselt kinnine introvert. Ometigi suheldud nad saavad. Mida üks ei räägi, selle teeb teine tasa. Samas hakkab see raamatu edenedes ka muutuma. Connell hakkab oma häält leidma, hakkab rohkem suhtlema. Samas Marianne hakkab justkui kaduma.
Raamat oli täis möödarääkimisi ja vaikimisi. Arvan, et selle poolest on Sally Rooney edasi arenenud oma uute teostega, kus neid mitte öeldud lauseid on, aga terve raamat ei ole seda täis. Siin aga oli tahtmine hästi palju kordi mõlemast tegelasest kinni haarata ning tugevalt raputada, et nad midagigi räägiksid. Selline mökutamine-määgitamine, vaikimine hakkas lõpuks vägagi närvidele käima. Samas, kui võrdlen hetkel uut põlvkonda, kes kohati ka istuvad ja ootavad, et neile asju antakse, siis vahest autor kirjeldas hoopis neid? Lihtsalt jõudis ajas veidikene ette. Kui palju asju oleks läinud teisiti, kui emb-kumb oleks lihtsalt otse öelnud, mida nad tahtsid või ei tahtnud.
Üks tuttav ütles mulle, et see raamat murdis tema ja kindlasti ka mulle meeldib. Ma nõustun, et ta meeldis mulle. Vägagi, aga minu puhul see murdepunkt kohale ei jõudnud võrreldes tema teiste raamatutega. Midagi jäi nagu puudu. Hinge läks Marianne üleüldine elu. See, mis alguses tundub ilus ja kullasäras, oli sisemiselt väga kole ja inetu. Tundus, et ta oli üks nendest lastest, keda kellelegi vaja ei ole. Ja edasi ta hakkaski otsima oma kohta siin maailmas. Küll läbi seksi, narkootikumide, vägivaldsete suhete, sadomasohhistlike tegevuste ja muude selliste asjade kaudu. Kui sulle on terve su elu öeldud, et sa ei vääri midagi, sa pole midagi väärt, siis lõpuks inimene teebki neid asju, mida Marianne tegi, et tunneks, et kuskil mingi väärtus tal oleks kellegi jaoks. Isegi, kui selleks on olla peksukott, aga vähemalt ta kuulub kuhugi. Eks?
Kommentaarid
Postita kommentaar