„Kadunud raamatupood” kulgeb kahes eri ajastus, kuid neis mõlemas on olulised raamatud ja nende võime kanda inimesi teistesse maailmadesse.
1921. aastal põgeneb Opaline Inglismaalt oma kodust, kus palju vanem vend sunnib teda abielluma talle võõra mehega. Ta leiab tööd Pariisis raamatupoes Shakespeare and Company.
Tänapäeval põgeneb noor iirlanna Martha vägivaldse abikaasa eest ja töötab Dublinis majapidajannana. Tema keldrikorterisse hakkavad ilmuma raamatud. Martha tööandja aga kaob salapäraselt …
Henry otsib kadunud käsikirja. Ta jõuab Dublinisse, kus näeb raamatupoodi, mida aga mõne hetke pärast enam ei ole. Pood asus Ha’penny Lane’il just Martha elukoha kõrval.
Nii nagu muidu langevad inimesed reklaamiohvriks, kui öeldakse, et järjekordne kreem teeb siledaks või tablett teeb saledaks või lõhnavesi meelitab partnereid ligi, nii langesin mina ka selle raamatu puhul. Nägin raamatukujundust ja olin müüdud. Need värvid, see pehmus, see kuidagi õdus tunne, mis õhkus… Tehtud, võetud. Mind toetas ka Goodreadsi suht hea hinnang tema puhul (3.97), nii et sedasi see maagilise realismi seiklus pihta hakkas…
“Kadunud raamatupood” kirjeldab kahte erinevat ajaliini, kolme erineva inimese eluliini. Meil toimub tegevus aastal 1921 ja edasi ning tänapäeval. Peategelasi on meil kolm - Opaline, Martha ja Henry. Igalühel omad mured, katsumused, hirmud millest tuleb üle saada. Mulle väga meeldis raamatu kirjeldus, mida kõike pidi siin toimuma saama. Kujutasin ette, et see tuleb midagi ligilähedast nagu oli “Gracie kiusatus”, kuigi teine autor. Oi, kuidas ma kahjuks pettusin.
Minu nägemuses ei olnud meil vaja Henry liini. Päriselt ka, see ei andnud mu silmis midagi juurde. Parem oleksin lugenud ainult Opaline ja Martha liine veidi pikemalt ning Henry mõtted ja tegevused sinna sisse sulatanud. Mees tegeles nii enda asjadega, mis kohati nagu muu tegevustega ei ühtinud, et lõpuks tekkis tahtmine Henry kohad vahele jätta, sest neid lahati emma-kumma naise vaatepunktis ka.
Martha vägivaldne suhe tundus kohati pastakast imetud, mis jättis mulje, et tahetakse saada lugejate haletsust. Minu jaoks ei olnud ta piisavalt välja kirjutatud ning ma ei mõtle siis rõveduste kirjutisi. Lihtsalt see toodi sisse väga kummalistel aegadel, mis kuidagi ei haakunud kokku muude teemadega. Lisaks Martha ja Henry omavaheline suhtlus tundus kuidagi väga puine ning lünklik. Ootaks ju, et suheldakse vabalt, voolavalt. Seda siin aga ei olnud ning need möödarääkimised… Oh jah, ei olnud just parimate killast. Lisaks - ei ole vaja nii palju ülifilosoofilisi mõtteid mõelda ja visata. See ei mõju enam loomulikuna.
Opaline ajaliin meeldis mulle kõige enam, aga siin oli mul paratamatult tunne, et autor on võtnud eeskuju Kristin Hannahi “Naiste” raamatust ning seda aspektist, et naisele panti kõik halvad juhtumid kaela, mida oleks saanud veel panna. Mitte ainult halvad juhtumid vaid ka need, mis olid oma olemuselt head ning seotud mingite tolleaegsete uute mõttemustritega. No ei ole vaja kõiki neid asju ühe tegelase külge kleepida. See ei mõju muidu enam usutavana.
Ma isegi korra vaatasin, kes on tõlkija, et äkki on selles küsimus. Samas ei saa olla, sest sama tõlkija tõlkis “Grace kiusatust”, mida ma neelasin alla ja siiani mäletan. Mis oli nii hästi kirjutatud, voolav ja kogu Toskaana õhustik ärkas silme-ees ellu.
Mis mulle siis aga meeldis? Mulle meeldisid olustike kirjeldused. Kui jätame tegelased kõrvale, siis olustikud, kus nad elasid, need olid hästi kirjutatud. Taaskord tekkis silme ette Inglismaa peale I maailmasõda, Prantsusmaa oma liikumistega, Iirima kahe ilmasõja vahel ning ka peale teist ilmasõda. Ka poekirjeldus oli väga hubaselt tehtud. Oli tunda seda soojust, tabamatut maagiat, mis sealt õhkus, et endalgi tekkis tahtmine sellist omada või sinna ära eksida.
Kokkuvõttes oli raamatus palju potentsiaali, kuid mida hakkasid rikkuma pisikesed asjad. Muutes lugemiselamuse suht keskpäraseks. Tõlge oli hea, toimetamine ka, seega pakun murekohaks autori enda kirjutist originaalses keeles. Kuna minu jaoks tundmatu autor, siis hetkeseisul jääb see minu poolt viimaseks tema teoseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar