Emily Wilde has spent her life studying faeries. A renowned dryadologist, she has documented hundreds of species of Folk in her Encyclopaedia of Faeries. Now she is about to embark on her most dangerous academic project yet: studying the inner workings of a faerie realm-as its queen.
Along with her former academic rival-now fiancé-the dashing and mercurial Wendell Bambleby, Emily is immediately thrust into the deadly intrigues of Faerie as the two of them seize the throne of Wendell's long-lost kingdom, which Emily finds a beautiful nightmare, filled with scholarly treasures.
Emily has been obsessed with faerie stories her entire life, but at first she feels as ill-suited to Faerie as she did to the mortal world-how could an unassuming scholar like herself pass for a queen? Yet there is little time to settle in-Wendell's murderous stepmother has placed a deadly curse upon the land before vanishing without a trace. It will take all of Wendell's magic-and Emily's knowledge of stories-to unravel the mystery before they lose everything they hold dear.
Sedasi saidki läbi Emily Wilde seiklused. Mul on hea meel, et mingi sari leidis oma lõpu. Kas teil ka vahepeal see võidutunne, kui lõpetate millegi ära, mis mõnda aega tuules olnud? Kui raamatu läbi lugesin ning sulgesin tema kaaned, siis täiesti seedisin paar hetke, et ongi kõik. Ühest küljest hea tunne, teisest küljest natukene nagu tühjus. Mida nüüd edasi lugeda? Sarjaga paratamatult tekib selline kokkukuuluvuse tunne.
“Emily Wilde`s Compendium of Lost Tales” on triloogia viimane osa ning peaaegu kõik, mis on saanud juhtuda, on ära juhtunud. Seega jäi paratamatult tunne, et selles raamatus oli tegevust vähem, kui võrrelda eelneva kahega. Põhiliselt saab öelda, et meil olid pulmad ja meil oli needus. Wendelli kuningriik on aeglaselt suremas tema kasuema needuse tõttu, mille puhul ei tundu väljapääsu olevat. Ainult mehe enda veri, aga kui palju sa ennast igale poole tilgutad? Siinkohal tuleb Emily appi, kes hakkab vanu lugusid otsima ja leidma lahendust, sest haldjate maailmas on lugudel tõsi taga. Ausalt ütlen, et see viimane osa oli rohkem Emily seiklused vanades arhiivides ja lugudes, kui reaalsuses toimuvatest asjadest. Jah, see oli põnev ja huvitav lugeda, mida kõik inimesed on kirja pannud ning kuidas tõlgendanud, aga kui seda läheb paljuks, siis seda läheb paljuks.
Mulle oleks meeldinud, et pulmade osa oleks veidi rohkem kirjeldatud. Minu nägemuses Emily ja Wendell olid selle ära teeninud ning seega jäi see mingil määral lahjakeseks. Küll aga on hea meel, et terve triloogia jooksul ei olnud väga kirjeldavaid seksuaalseid stseene. Vahelduseks oli tore lugeda seda, kus teema lõppeb sõnadega “mul on piinlik seda isegi kirja panna”. Selle peale saan ainult öelda, et veab sul tüdruk ja naudi!
Terve raamatu vältel oli tunda ka seda, et autor hakkab erinevaid otsi kokku tõmbama, mis oli tore. Teinekord jäävad mõned kõrvaltegelased õhku rippuma, kuid siin seda ei olnud. Kõik leidsid oma lahenduse, mõne puhul kohati küsitavalt, et kas see liiga kerge lõpp neile ei olnud? Samas, kas peab alati lõppema sandisti ja kas ei võigi olla, et inimene päriselt muutub ning ta saab uue võimaluse?
Kommentaarid
Postita kommentaar