As the last petal falls, the final page is turned…
Welcome to The Cherry Blossom Bookshop, a haven for book lovers that only appears during the fleeting cherry blossom season. Nestled amidst the bloom of delicate petals, you’ll find a sanctuary for those burdened by regrets and past sorrows. Here, Sakura, the mysterious young owner, and her wise calico cat, Kobako, patiently await the arrival of souls in need of solace and healing.
Told over four seasons, each visitor to the bookshop holds a book that bridges their past and present, guiding them towards understanding and acceptance. Within the antique charm of the shop and the soothing aroma of freshly brewed coffee, Sakura and Kobako help their guests confront their lingering sadness through the power of stories, enabling them to move forward with renewed hope.
Märtsikuus sai klubiraamatuna loetud jaapani autori teema “The Vanishing Cherry Blossom Bookshop” ning sellega seoses on mul kahetised tunded. Jaapani kirjandus on reeglina alati mulle sobinud. See kirjanduslik voolavus, kohati nagu luuleline lähenemine loole, aeglane kulgevus ning alati mingid mõtted, mida kõrvataha saab panna. Ka seekord oli nimepoolest justkui kõik omadused olemas, aga samas ei olnud seda vau effekti.
“The Vanishing Cherry Blossom Bookshop” koosneb neljast lühiloost, mis ükski ei ole seotud omavahel. Kõik tegelased on erinevad, ei ole mingeid kokkupuuteid teistega, ei mingeid mineviku või tuleviku potentsiaale. Lihtsalt neli isikut, kes loevad kindlal päeval kindlal hetkel kindla sakura-puu all kindlat raamatut raamatupoe müüjaga. Kõik ja sedasi see maagia algab. Lühijutud olid tõesti lühijutud (circa 60-70 lehekülge maksimaalselt), kuid ometigi hõlmasid nad algust, sisu ja kindlat lõppu.
Esimene lugu on naisest, kelle ema sureb ning tal tuleb silmitsi seista oma otsusega, mille tõttu ta väga tihti oma emaga ei suhelnud. Tal tuleb õppida mõistma, et igal lool on kaks poolt ning tegelikult ei olnud ema üldsegi süüdi nendes probleemides, milles naine arvas teda olevat. Ohh, kui palju on neid olukordi, mille eest vanemad oma lapsi kaitsevad. Kui tihti on sedasi, et vanem tihkab nutta, aga kui laps tuleb abi küsima, on silmad kuivad ning ollakse valmis oma lapse jaoks. Valus oli lugeda, kuidas naine mõistis, et tema arusaam oli väär olnud ning seetõttu suhe emaga kannatas. Samas… kui lugeda tausta, siis kas oli süüdi naine või hoopis keegi teine perekonnas? Selle esimese osaga sai isegi paar pisarat poetatud.
Teine lugu on dementsest mehest. Selliseid lugusid on alati raske lugeda, sest inimene ju on kuskil seal sees. Ei ole võimalik, et ta lihtsalt kõik unustas, aga samas siis jällegi on kõik kristallselt meeles. Lootus on alati, et ta on kuskil seal sees olemas. Ka siin on keskmeks mõtteks mehe paanika, kui talle ei meenu, mida ta oma kadunud naisele lubas. Lugu ise oli südamlik, ka lõpp oli väga ilus. Ütleks selle kohta, et väga ilus lõpp väga ilusale ja täisväärtuslikule elu.
Eelviimane lugu oli kaksikõdedest ning lapsepõlvearmastus. Ütlen ausalt, et võrreldes kahe eelneva jutuga, oli see tunduvalt nõrgem. Jutu iva oli olemas ning selge - kuidas üks “ma teen nalja” lause võib olla laastav, eriti kui see jääb inimesel viimaseks asjaks, mis ta kuuleb. Ta oli südamlik, mõtlemapanev, kuid kindlasti mitte pisaraid väljakutsuv.
Kõige viimane lugu oli üllatus. See rääkis raamatupoe pidajast ning kuidas ta sinna sattus. Ütlen ausalt, et see oleks võinud ka ära jääda. Minu silmis ei andnud see midagi juurde, vaid andis hoopiski selle kabelimatsu, miks raamatut nõrgemalt hinnata. Kui teistel lugudel oli mingi suur sisu või mõte, siis sellele… kahjuks ei olnud või jäi see minul nägemata. Mis oleks teinud asja paremaks, oleks kui autor oleks teinud raamatu paksemaks ning kirjutanud kogu poepidaja loo detailsemalt välja või siis jätnud selle kuidagi õhku rippuma. Potentsiaalselt võimalus teha eraldi nn teine osa, et kirjutada ainuüksi tema elust.
Kommentaarid
Postita kommentaar