Casehami gümnaasiumis on miski mäda. Möödunud aastal vapustas kooli skandaal: õpetajat süüdistati sündsusetus suhtes õpilasega.
Nüüd on Addie paaria ning soovib vaid, et see kooliaasta läbi saaks. Enamgi veel, ta soovib meeleheitlikult, et tõde päevavalgele ei tuleks.
Häbistatud õpetaja töökaaslane Eve avastab õudusega, et Addie käib sel aastal tema tundides. Ta teab, et seda tüdrukut ei saa usaldada, ning taipab peagi, et teda jälgitakse – mis on ohtlik, kuna ta varjab oma abikaasa eest midagi.
Kuid eelmise aasta sündmustega seotud saladusi on veel paljudel. Ja keegi koolist teeb kõik selle nimel, et teisi vaikima sundida.
Seekord läks raamatuklubi valitud raamatu lugemine palju ladusamalt, kui loota julgesin. Mäletan, et kui olin “Koduabilise” läbi lugenud, siis olin nii vaimustatud autorist, et olin valmis kõiki ta raamatuid ostma. Süüvimata, millest see räägib või kuidas hinnatud oli, sest see oli ju SEE autor. Lemmikautor. Sedasi ka “Õpetaja” mu kätte jõudis, kuid ekstaas, mida ootasin McFaddeni raamatu lugemist jäi seekord tulemata.
Esmalt, mida tuleb arvestada on, et põhiteemaks on seksuaalsuhe alaealistega, mis minu silmis peaks alati, iga kord olema 100% taunitav. Ei ole võimalik, et normaalse arenguga täiskasvanud inimene vaatab mingi 14-15 aastast last ja ei saa aru, et ta on alaealine. Lihtsalt ei ole võimalik. Kogu see jutt, et “ta nägi välja täiskasvanud”, “ta suhtles nagu täiskasvanud” on puhas jama. Arvestades, et tegemist on väga tõsise kuriteoga, siis ootasin raamatust rohkemat. Ootasin, et ta tekitab sellist külmavärinat, rõveduse järgmist astet, sellist paranoiat tänaval liikudes, aga ei. Sõnad olid olemas, kuid seda mõtet nad edasi ei andnud. Lisaks ei suutnud autor minu silmis edasi tuua ka seda effekti, et ma lugejana oleksin sama ajupestud, kui oli see vaene tüdruk Addie. Kui midagi, siis ma lihtsalt vihastasin tüdruku peale, sest tekst, mida ta kirjeldas oma suhtes ei kõlanud nagu ajupestud versioon, aga samas kõlas see nii jaburalt, et hoia ja keela.
Tõlge ise oli hästi tehtud, selle kohta ei ole midagi öelda, kuid tundub, et autor on ise lohakaks läinud raamatu puhul. Laused olid kuidagi nii ühesõnalised ja samat tüüpi, et tunne oli, et kirjutanud on hoopis keskkooli õpilane. Seda Ameerika mägede tunnet nagu “Koduabilise” puhul oli tunda, ei tulnud lihtsalt.
Nate… Ma sain suhteliselt varakult aru, et midagi on väga imelikku selle mehe puhul. Korra tekkis ka Eve suhtes tõrges tunne, aga siis mingi sõnastusega raamatu keskel tabasin ära, et autor on seda taktikat ka varem kasutanud ja tõeline kurjus on keegi teine. Ja lisaks - mis ajast me ütleme, et naine, kel on 10+ paari kontsakingi on imelik? Nagu, meil naistel võivad ka oma patustamised olla.
Kokkuvõttes on tegemist vägagi kiire lugemisega, mille lõpp võib olla etteaimatav, kuigi oma omapäraste nüansidega. Tegelased olid seekord minu silmis nõrgalt tehtud, neil puudus konkreetne sisu, kui Eve välja jätta. Nüüd ei teagi, kuidas edasi minna. Riiulis ootab veel “Koduabilise” viimane osa ja “Allüürnik”. Kas peaks võtma hoopis vaba aja ning McFaddeni kõrvale ära panema või hoopiski need läbi lugema ja siis pausi tegema? Eks me näe.
Kommentaarid
Postita kommentaar