Ära kunagi loobu oma unistustest, ükskõik kui kaua sa neid südames oled kandnud …
Gracie Burton on vanaema, kes elab vaikselt Devonis. Juba nelikümmend aastat pole ta oma külast õieti ära käinudki. Tema tütar Carina on mõjukas ärinaine Londonis. Tal on väga vähe aega 17-aastase tütre Anastasia jaoks, kes õpib internaatkoolis, ja veelgi vähem oma vananeva ema jaoks. Need kolm naist vaevu tunnevadki üksteist.
Kui Gracie näeb ajakirjas Toscanas toimuva kokanduskursuse reklaami, otsustab ta kulutada kõik oma säästud sellele, et sõita Itaaliasse. Tütar ja tütretütar otsustavad temaga kaasa minna, teadmata, mis Graciet õieti Itaaliasse tõmbab. Ka naabrid imestavad, miks ta ei võiks kokaraamatu järgi süüa tegema õppida. Neil pole aimugi, et Gracie varjab saladust erakordsest elust enne neid …
Itaalia on ja jääb alati arvatavasti üheks mu südame osaks. Olgu selle põhjuseks Itaalia ajalugu, imeline kunst ja arhitektuur, aasta selles riigis elamist või lihtsalt itaallased ise, aga fakt on, et Itaalia on tükike mind. Kui nägin, et ilmumas on Varraku uus ajaviiteromaan, eriti veel uue täiendusega, kus lahatakse elu ja romantikat Itaalias, olles veel ühes mu lemmikus sihtkohas - Toskaanas - ei saanud ma öelda ei. Ma ei kahetse oma otsust, sest neelasin raamatu alla paari päevaga, õhkasin kaasa armastusele ning nutsin lõpus.
“Gracie kiusatus” tundub alguses, et hakkab Itaalia päikese all lahkama kolme erineva põlvkonna naiste elu läbi erinevate perioodide. Märksõnaks armastus, suhted, iseenda leidmine, muutumine. Mul ei oleks selle vastu midagi olnud, aga ootamatult võttis teema ikkagi vanaema Gracie noorpõlve armastuse suunas. Jah, autor kirjutab nii ema kui ka tütretütre muresid ning probleeme, kuid põhiteema leiab ikkagi aset 1955-1970 aastatel. Seda põhiliselt Itaalias. Gracie on andekas maalija, ta oskab imeliselt värvida ning elu lõuendile panna ja seda märkab tema onu Hans, kes pakub tolle aja kohta imelist võimalust - õppida kunsti Itaalia õpetajate käe all. Gracie läheb ning sedasi tema seiklus pihta hakkab.
Antud teos on imeliselt suutnud edasi anda kogu Toskaana ning Itaalia võlu. Kui hakata unistama, milline üks Itaalia elu võiks olla, sest täpselt seda see raamat kirjeldab. Päike, värvid, kergus, lihtsus, hetkes olemine. Mida enam ma lugesin, seda enam olin pahane, et ma istun siin vihmases Eestis. Seda enam sai kinnitust, et Toskaana tahan ma ära näha, rentida auto ning sõita. Sõita ning nautida Itaaliat. Suur-suur aitäh tõlkijale ning toimetajale, kes suutnud raamatu elama panna. Kui oli vaja minna tööasju või koduseid toimetusi tegema, oli füüsiliselt valus seda raamatut käest panna.
Mul oli kahtlus, et vanaema puhul hakkab lahti kooruma väga kirju ning mitmetahuline elu ja ma ei pidanud pettuma. Seda enam muigasin, kui tütar ja tütretütar, aga ka küla ise, olid nii lihtsakoelised arvamaks, et vanaemal pole midagi huvitavat elus olnud. Kui naine elab 40 aastat ühes väikeses külas, siis kindlasti tähendab see, et ta ei taha midagi enamat ning tema elus pole midagi olnud. Kohati tegi selline suhtumine, et vanematel polnud enne lapsi elu, vägagi kurvaks. Jah, elu muutub, kui lapsed tulevad ellu, aga see ei tähenda, et vanemad ei oleks eelnevalt olnud inimesed.
Gracie ja Tancredi armastus oli ilus. Kurb, aga ilus, armas, omas mullis olev armastus. Selline mull, kus on tunne, et kõik on võimalik. Kas ta oli etteaimatav? Jah ning ei. Jah, oli aru saada, et midagi hakkab juhtuma, aga kas just SEE juhtub? Ei, seda ma ei osanud arvata. Lisaks tekkis selline tunne, et kui midagi hakkab valesti minema, siis läheb kõik korraga valesti. Ei saa midagi vahepealset olla. Kas kõik on hästi või kõik on halvasti.
Raamatu lõpuosa ning püant… Seda ma ei osanud arvata ega oodata. Ma ei saa palju öelda, aga mida saan öelda, et kui palju kahju võib tuua kaasa mitte rääkimine. Eeldused. Arvamused. Jah, periood oli teine, tõekspidamised ja tavad erinevad, aga arvan, et nii mõnigi elu oleks läinud teisiti, kui oleks räägitud. Lisaks saada siis 40 aastat hiljem teada, et tegelikult oli põhjused hoopis midagi muud… Ma ei kujuta ette, kuidas Gracie selle teadmisega püsti jäi. Isiklikult oleks tunne, et terve elu jäi elamata.
Mis puudutab Gracie tütart ja lapselast, siis nemad olid hea täiendus raamatule, aga kui nende osi ei oleks olnud, oleks teos olnud ikkagi sama hea. Kõige vähem meeldis mulle tütar Carina, kelle puhul oli arusaada, et sisemine areng oli kõige suurem. Seda siis klassikalises võtmes, et ülivinge ja iseseisev ärinaine õpib aega maha võtma ning nautima elu väiksemaid naudinguid nagu päikesetõus, vaikus, linnulaul. Lisaks õppima ka hindama inimsuhteid seniks kuni neid on. Anastasia puhul oli mul lihtsalt kahju, sest tegelikult oli tegemist lapsega, keda justkui kellelegi ei olnud vaja ning oli koguaeg üleliigne. Mul on hea meel, et ka tema leidis oma koha ning ausalt öeldes tahaksin ma teist osa (kui seda tehtaks) just Anastasia kasvu kohta - kuidas temast sirgub kena noor naine ning kuidas vanaema elulugu teda mõjutas.
Kommentaarid
Postita kommentaar