Olen üle poole sajandi maailmas rännanud ja alati on mind paelunud rikkumata loodus ja põlisrahvad. Miks? Rikkumata loodus seepärast, et selle väärtustamine on olnud mu tegevuste ja huvide keskmes kogu elu. Põlisrahvad seepärast, et paljudel neist on õnnestunud elada pikka aega samal maa-alal nõnda, et nad oma eluümbrust lootusetult nässu pole keeranud. Mismoodi on see neil korda läinud? Põlisrahvaste juures käies olen seda küsimust alati meeles kandnud ja sellele vastust otsinud. Lihtsat ja ühest seletust pole saanud, küll aga näinud ohtralt eri rahvaste iseäralikke hoiakuid ja arusaamu, mille üle omapead edasi mõlgutada. Kõike seda olen siia raamatusse põiminud.
Kümnete maailma põlisrahvaste seast, kellest kirjutada oleksin tahtnud, valisin välja kaksteist, kes elavad Eestiga võrreldes õige erinevates loodusoludes. Rahvad on raamatus järjestatud alates Arktikast, edasi liigun parasvöötmesse ning lõpuks kirjeldan troopikas asuvaid rahvaid. Eri maailmajagudes põikame rahvaste juurde, kelle koduseks eluümbruseks võivad olla metsad, mäed, rohtlad või meresaared. Igal sellisel rahval on vastavalt eluümbrusele välja kujunenud teatud omailm ehk nende traditsioonid, kombed ja veendumused.
Selle raamatu ülesehitus on sama, mis eelnevalt loetud “Minu elu uhkemad loomad”. Ning ega ka sisu niivõrd erinev ei ole, lihtsalt fookuses on nüüd inimesed, mitte loomad. Esmapilgul on muidugi erinevaid põlisrahvaid vähem, sest nendeni on globaliseerumine jõudnud kiiremini kui loomadeni, mistõttu paljud on sunnitud kolima suurlinnadesse ja oma kultuuri kaotama. Need vähesed, kes lihtsalt elavad nii kaugel ülejäänud tsivilisatsioonist, või on õiguse oma kultuuri jaoks välja võidelnud, harrastavad vanu viise edasi, harilikult vaesuses. Veel üks erinevus eelneva raamatuga on reiside vanus: mõned võeti ette juba mitukümmend aastat tagasi
Enamus raamatus toodud rahvatest paiknevad raskesti ligipääsevates kohtades, mistõttu jällegi hakkavad lood kohale jõudmisega. Mõnesse kohta pääseb muidugi lihtsamalt, näiteks Vanuatu saarele saab lennata, aga Kadunud Linna tuleb rännata 3 päeva läbi mägise vihmametsa, ja Orinoco kohalike nägemiseks tuleb mitu päeva mööda jõge liigelda. Pärast kohale jõudmist kirjeldab autor oma esmamuljeid põlisrahva esindajatega ning seejärel satub kas kontakti suurema kogukonnaga või räägib paari põlismaalasega lähemalt nende kommetest. Väga huvitav on kohati lugeda erinevate rahvuste kommetest, eriti kuna paljud puutuvad valgete inimestega ja tehnoloogia vähem kokku.
Endale jäid kõige enam meelde reis hantide juurde, kes elavad kaugel Siberis Obi jõgikonna lähedal. Selle reisi võttis autor ette aastal 1985. Tol ajal, kuna Läände ei saanud, siis käidi ikka reisil Nõukogude siseselt. Minulgi üks õppejõud pajatas kord, kuidas nad käisid kaugel Kasahstani/Mongoolia piiril mäestikujõel parvetamas. Handid elavad natuke külmemas kohas, ent nende jaoks on see tavaline, ning nende tüüpiline umbkasukas, mida saab kasutada ka magamiskotina, on väga kasulik. Handid on muuseas ka soome-ugrilased ning sarnaselt meile on väga palju nende kultuurist loodusega seotud, näiteks on inimene võimeline muutuma karuks ja vastupidi.
Veel üks nüanss, mis silma jäi, oli seotud mongolitega. Nõukogude ajal polnud neil lubatud Tšingis-khaanist rääkida, sest kardeti, et see ergutab natsionalismi teket. Kui NL lagunes, siis järsult muutus Tšingis-khaan rahvussümboliks, kõik rääkisid temast ja kiitsid takka (kaasa arvatud need, kes seda olid algselt maha surunud) ja lõpuks rajasid nad 40 meetrise kuju tema auks. Eks saab ka nii mälestada.
Kommentaarid
Postita kommentaar