“Meie vanad tapvad tõed” - Holly Watt

Pealkiri: "Meie vanad tapvad tõed"
Autor: Holly Watt
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2026
Lehekülgi: 432lk 
Hinnang:


Sind ei tapa mitte valed, vaid hoopis tõed.

 

Kakskümmend aastat tagasi kirjutasid üheksa ülikoolikaaslast ühel olengul paberilehekestele, mis neist pärast stuudiumi lõppu võib saada. Kõik märkisid eraldi sedelitele midagi kõigi kohta. Nad ennustasid, et Ivost saab ärimagnaat. Nad ennustasid, et Aydast saab tippadvokaat ja Maggiest peost suhu elav ajakirjanik. Seda, et Lilyt pole selleks ajaks enam elavate kirjas, keegi ette näha ei osanud.

 

Nüüd on ühe võrra vähenenud seltskond tulnud nädalalõpuks vanasse härrastemajja kokku, et ennustused ette lugeda. Jupphaaval tuleb ilmsiks õige ootamatuid asju ja selgub, et surmavalt ohtlikuks ei osutu mitte kunagised valed, vaid hoopis tõed.

 

Ja need, kes on valetanud, teevad kõik, et tõde päevavalgele ei tuleks.

 

Kummaline raamat, mis algab nagu tavaline jutustus vanade sõprade taaskohtumisest. Üheksa  ülikoolisõpra ja kakskümmend aastat heitlikke suhteid nende vahel. Kakskümmend aastat on möödunud ja neid on jäänud tegelikult kaheksa. Üheksas - Lily - on aga nendega mõtetes isegi rohkem kui vaja ja igaühel erinevalt. Lily on surnud, aga kõigil on erinev versioon tema surmast. Alustades enesetapust ja lõpetades mõrvaga. Lily surm on see, mille juurest pöördutakse ikka ja jälle tagasi, kuni lugejana tekib tunne, et see ongi SEE mõrv ja see laheneb raamatu lõpuks. 

 

Tegelased on kõigi aastate jooksul erinevates kombinatsioonides suhelnud üksteisega, aga pole kahekümne aasta jooksul kordagi kõik korraga kokku saanud. Peaaegu nostalgiliselt alanud taaskohtumise käigus saab lugeja üldjoontes tuttavaks tegelaste elukäikude pöörete, kokkupuudete ja -põrgetega ning tähelepanelikult lugedes on märgata, et taustal hargneb veel vähemalt kaks sünget lugu. Üks lugudest on selgelt välja kirjutatud, teine virvendab mälestuste, legendide ja lapsepõlvemeenutuste taustal. Esimene on ahnuse lugu ja teine nakkava halastamatuse lugu. Millest saab alguse julmus? Kas armastus õigustab kõike? Kuhu kaob inimlikkus? Mida me aimame ja mida me paaniliselt uskuda tahame? 

 

Tavalisest jutustusest saab märkamatult isegi mitte krimilugu, vaid pigem psühholoogiline triller. Tavalisest koosviibimisest, mille ajal endised ülikoolikaaslased pidid esmakordselt läbi lugema kakskümmend aastat tagasi tehtud ennustused üksteise kohta, saab nn. suude puhtaks rääkimise aeg. Naljade taga on peidus mürgised märkused, seltskonnamängude varjus uued mõrvakatsed. Palju alkoholi ja minevikuvarje. Rikkuse ja eliitkooli vari, abielurikkumised ja lunastuseotsingud. Reetmised ja valed. Siit leiab kõike. Iga vihje ja mõttejupp omab eesmärki. Kurjus sünnitab kurjust ja armastus muutub manipulatsioonivahendiks. Peotäis mõrvu ja mõrvakatseid, palju õnnetuid inimesi ja elamata elusid. See osa raamatust on minu silmis kõige parem ja suurepäraselt kirjutatud. Ja suurepäraselt tõlgitud!

 

Peatükid algavad ühe või ka mitme tegelase lühikese minevikuennustusega kellegi teise kohta. Ennustused on täpsed, nooruslikult julmad või suurepäraselt võltsitud. Tegelased ei ole suures laastus kunagi kõik olnud üksteisega sõbrad, ei ole olnud ausad kas kaastundest või kadedusest. Aga nad on olnud tähelepanelikud, südametunnistusest või vastutustundest vaevatud. Iga ennustuse lugemine toob kaasa kirgede tormi ja nii mõnigi asi räägitakse selgeks. Nii mõnigi selgeks rääkimine sunnib ümber hindama minevikus tehtud tegusid. Klassikaliselt sobivad mõrvarikandidaatideks praktiliselt kõik. Ja oleneb, millisest mõrvast lõpuks jutt käib. Lugejana saab lihtsalt nautida autori oskust tõsta pinget ja lausa füüsiliselt tajuda tekkivat ängistust. Seda eriti lugedes nõmmel koduteed otsivast hobusest ja emast, kes koju ei jõua. Aga ka see polnud ilmselt tema valik. See kõrvalliin oli minu jaoks kõige enam hinge pugev. Kõik mõrvad jäävad alati mõrvadeks, aga osad on eriliselt küünilised.

 

Edasi  lugedes avab üha uusi tahke ja autor hakkab erinevaid liine kokku siduma. Lõpp jäi minu jaoks nõrgaks. Ehkki ei tohiks. Vahepeal tekkis tunne, et autor lisab mõnusalt vürtsi juurde ja kaldub väikestviisi õudusjuttude piirimaile. Pinge kirjeldustes säilib ja isegi lõpusirgel loed põnevusega. Korralik klassikaline kriminaalne lõpuspurt. Aga… mind häirisid need tehnilised selgitused, kuidas siis ikkagi pääses mõrvar liikuma. Kuidagi liiga otsitud lahendus. Motiivid, planeerimised, manipuleerimised, ajastused, vihjed - kõik super. Ja kõige lõpuks võib mõttes kokku lugeda, mitu mõrvarit siis lõpuks kokku oli. Tegelastest oli lõpus kahju nende elamata või lörtsitud elude pärast. Kahju lohiseva minevikutaaga pärast. Miks me ometi ei räägi? Miks meil mõnikord pole aega isegi telefonile vastata? On hetki, mis võivad muuta kõik.

 
Aitäh, kirjastus Varrak! 

Kommentaarid