Poppy ja Alex on kaks täiesti erinevat inimest, keda ei ühenda midagi muud peale kodulinna Linfieldi. Poppy on iseseisev ja seiklushimuline neiu, kes ei talu rutiini ja ihkab maailmas ringi rännata. Alex seevastu on rahuliku loomuga noormees, kes eelistab seikluste asemel kodus raamatuid lugeda ja akadeemiliseks karjääriks valmistuda. Poppy ja Alex kohtuvad Chicago ülikooli tutvumisnädalal ja kuigi nende tutvuse algus on konarlik, hakkab pärast reisi kodulinna nende vahel tasapisi kujunema tõeline sõprus.
Kümne aasta jooksul võtavad Poppy ja Alex igal suvel koos ette mõne imelise reisi. Pärast suvereisi Horvaatiasse aga katkeb nende sõprus ootamatult. Möödub kaks aastat. Poppy ei ole tööalasele edule ja kadestamisväärsetele reisimisvõimalustele vaatamata eriti õnnelik. Ta kutsub oma endise parima sõbra taas reisile, millega Alex imekombel ka nõusse jääb.
Mul hakkab tekkima tunne, et mulle võivad meeldida romantikaautorid ja see, mida nad kirjutavad, aga kokkuvõttes raamat ikkagi ei istu. Emily Henry on väga tuntud autor romantikamaastikul ning minu kätte ei olnud jõudnud veel midagi talt. Tahtes aga soojade ilmade tulekuga nuusutada kasvõi karva võrra suvehõngu, võtsin ta riiulilt ning asusin lugema.
Tänu taevale, et raamatu meespeategelane Alex oli nii normaalne, mõistlik, hea, sest muidu poleks ma seda raamatut lõpetanud. Sain täiesti aru kuni teose lõpuni, mida autor tahab edasi anda. Möödalastud romantikavõimalused. Hirm lasta armastusel enda ellu tulla, sest mis juhtub, kui see lõppeb. Pelgus rikkuda ära sõprus, mis ometigi nii hästi toimib. Kõigest saan aru, aga jumal hoidku, see naispeategelane Poppy… Appikene, nii idiootset 30ndates naisest pole ma vist veel lugenud või siis ei taha ma meenutada neid. Mind häiris kõige enam naise nartsissistlik, kohati pohhuistlik suhtumine kõigesse ning tema igavene klammerdumine Alexi külge. Poppy oligi kohati see “ülevõlli” naine, aga mingid suhtumised, käitumismaneerid on nunnud ja aktsepteeritavad vahest keskkoolis-ülikoolis ja veidi peale. Kindlasti aga mitte 30+ minu nägemuses. Jah, Poppy, see ei tundu väga normaalne, et kui sul on paha olla, siis sa helistad oma mehest parimale sõbrale, kellel on kaaslane, et too su juurde jookseks ja sind aitaks. Jah, Poppy, see ei ole normaalne, et sa solgutad seda toredat, armsat, hoolivat meest nagu kaltsu ning kasutad teda oma “puhkusehetkedest oma päris elust” ja siis jätad jälle maha, sest sa arvad, et kui oled oma kodulinnas edasi täiskasvanuna, siis oled läbi kukkunud. Ka tema kohati lollitamine. Ma olen igati selle poolt, kui täiskasvanutesse jääb lapselikkust, 100%. Poppy puhul aga see tundub rohkem, et 30+ aga jonnib nagu 14-15 aastane. Kõige enam ajaski närvi Poppy suhtumine Alexisse - ta ei võtnud teda endale mingi 10-12 aastat, kuigi oleks võinud ja saanud, aga samas ei lasknud mehel ka oma elu elada.
Alex… Oh, kallis, õnnetu Alex. Reaalselt, tänu sellele tegelasele ning tema lõplike tunnete avaldamise tõttu ma selle raamatu lõpuni lugesin. Mees pidi ikka väga palju Poppyt armastama, kui kannatas nii kaua kui ta kannatas. Ma ei saa aru, kuidas selline mees lihtsalt “turult” maha ei niidetud sel ajal, kui Poppy oma esimese maailma probleemidega jändas. Samas suur aplaus mehele oma viimaste stseenide poolest raamatust. Teatud kohtades tuleb oma tugevat selgroogu näidata ning ausalt öeldes - külm vesi pangega pähe kulub teinekord väga ära.
Kas Poppy ja Alexi vahel oli keemiat? Jah, seda oli tunda miilide kaugusele ning suur kummardus tõlkija ees, kes selle edasi suutis tuua. Seda tunnete virr-varri oli nii tugevalt tunda, et mul reaalselt jäi arusaamatuks, mis Poppyle nii raske oli otsustamisel. Kuidas tal üldse said mingid kahtlused olla? Kohati tegi kurvaks põhjus, miks Poppy oli selline nagu ta oli, aga samas tundus ebarealistlik, et nii palju reisinud ja olnud inimene ei suuda enda emotsioone selgitada, aga paar korda teraupeudi juures käimist aitab.
Kommentaarid
Postita kommentaar