“Lahkamine” - Patricia Cornwell

Pealkiri: "Lahkamine"

Autor: Patricia Cornwell

Kirjastus: Varrak

Ilmumisaasta: 2023

Lehekülgi: 328lk 

Hinnang: ⭐⭐⭐

 

Kohtuarst Kay Scarpetta on naasnud Virginia osariiki, kus ta kunagi oma kuulsusrikast karjääri alustas. Tema lootused jätkata kohtuarstliku büroo juhtimist sama koha pealt, kus see tal paarikümne aasta eest pooleli jäi, purunevad, kui ta saab eelkäijalt päranduseks üleoleva sekretäri ja hooletusse jäetud büroo, mille endisel juhil on varjata üht-teist valgustkartvat.

Scarpetta on töötanud oma uuel ametikohal vaid paar nädalat, kui ta kutsutakse raudteeäärsesse sündmuskohta, kus lebab jõhkralt mõrvatud naine – kõri läbi lõigatud ja käed-jalad laiali nagu lumeinglil. Kui Scarpetta asja lähemalt uurima asub, viivad juhtlõngad häirivalt lähedale tema enda kodule ajaloolises vanalinnas.

Samal ajal toimuvad seletamatud sündmused Maa orbiidil tiirlevas ülisalajases katselaboris, mille tõttu paistab ohus olevat vähemalt kahe teadlase elu. Scarpetta kutsutakse Valgesse Majja, kus tal palutakse välja selgitada, mis orbitaaljaamas täpsemalt juhtuda võis. Sellal, kui ta kaugjuhtimise teel uurib kosmoses asuvat võimalikku kuriteopaika, ründab arvatav sarimõrvar aga uuesti.

“Lahkamine” on raamat, mille valisin puhtalt intrigeeriva kirjelduse pärast. Kui palju sul ikka on mõrvamüsteeriume, mis teoreetiliselt toimuvad kosmoses. Veidike poliitikat ja kogu lugu tunduks nagu olevat veidi “Salatoimukute” laadne. Lisaks pidi raamatus olema sarimõrvar. Sarimõrvarid reeglina tegutsevad raamatuses pikka aega, mis kõlas paljutõotavalt ehk kuna tegemist oli sarja uue raamatuga, siis lootsin et kohtuarst Kay Scarpettal jätkub tegevust veel ka mitmesse järgmisesse raamatusse. Minu lootus ei realiseerunud ning kõik müsteeriumid leidsid oma lahenduse selle sama raamatu lehekülgedel. Mis iseenesest on ju tore, sest raamatut saab lugeda ilma eelnevaid ja järgnevaid lugusid teadmata. Mina olin veidi pettunud, sest kõik otsad sõlmiti kokku veidi kiirustades.

Raamatu peategelaseks on kohtuarst. Tundub, et kohtuarstid on sama hea müügiartikkel nagu möödaminnes mõrvu lahendavad detektiivid. Politsei kipub mõnikord täiesti kõrvale jääma ja seda ka selles loos. Päris alguses jääb veidi segaseks, et milline kuritegu siis on kõige peamine - kas nn.kosmoses toimunu või mõrvatud naise lugu. Kosmose kuriteo uurimine lisab veidi poliitilise trilleri maiku ja annab kohtuarsti isikule tohutult kaalu juurde. Kui sind ikkagi eraldi kutsutakse Valgesse majja, siis peaksid sa olema nn. tegija. Kay abikaasa seosed poliitikamaailma telgitagustega meenutasid veidi Netflixi sarja “Diplomaat”, aga seda puhtalt just abikaasa kirjeldustelt. Kahjuks jääb see kuriteo liin veidi kahvatuks, sest mingit keerulist müstikat ei lisandu ja kõik taandub tavapärastele kuritegude motiividele. Aga kahju, sest siit oleks saanud midagi huvitavamat ka välja võluda. Võib-olla oli lihtsalt autoril vaja kõik tegevusliinid selgelt üheks kokku tõmmata. Ja seda autor ka teeb - kosmos seotakse ootamatul kombel mõrvatult leitud naisega ja mõrvapaigalt leitud mündid, mis pärinevad erinevatest aegadest, alustavad jahti sarimõrtsukale. Kummaline, et neid münte varasemalt ei märgatud ega seostatud, aga ju lihtsalt Scarpettal on terasem silm kui teistel. Sarimõrtsuka tegevuste selgitus osutub ka väga tavapäraseks - kõige algus on ikka ja jälle lapsepõlves.

Kogu lugu oleks ilmselt lihtsam lugeda, kui ei oleks ameerika juurdlussüsteemi eripära või kui lugeja on sellega tuttav ja protsesse kirjeldused ei tekita mõningast segadust. Ameerika politse- ja kohtusüsteem jääb mulle igatahes ikka veel saladuseks. Kes ja mille eest vastutab? Kes ja kellele korraldusi võib anda? Kes siis ikkagi on kõige tähtsam isik mõrvajuurdluses? Ja kas ilma poliitikata oleks oleks võimalik lihtsalt tavalist krimkat kirjutada? 

Sarimõrtsukast huvitavam on lugeda COVID-i järelmõjudest heaoluühiskonnale. Kui haavatavaks osutus see maailm. Kas virtuaalteisik asendab inimsuhtlust? Kas selline oleks siis potentsiaalne tulevik? Ja üsna hirmutav, kui palju me usaldame tehnikavidinaid, s.h. neid, mis peaksid meile tagama turvalisuse. Kui lihtne on nendega manipuleerida ning kui illusoorne on nende poolt pakutud turvalisus. Ei aita ei tarad ümber elamurajooni, ei kaamerad ega andurid, ei turvamehed väravas. Kõik nad uinutavad inimesele omase ohutunnetuse. Me usaldame niivõrd tehnikat, et ei pööra enam tähelepanu inimestele, kes nendega tegelevad või tavapärast süsteemide toimetulekut tagavad. Suures turvamullis me elame elu, kus kurjust justkui olla ei saaks.

Mind mõneti häiris tegevuste tempokas kirjeldus, süvitsi minna ei jäänud ei aega ega leheruumi ega olnud ka autori eesmärk. Ameerikapärane peaaegu filmilik lugu. Tegelikult on Kay Scarpettast tehtud reaalselt ka mitme hooajaga seriaal, mis on täpselt sama kiire, lakooniline ja nn.kergelt vaadatav nagu ka raamat on loetav. Sõnaseadmisoskus on autoril olemas ja tõlkija on suutnud selle ka maakeelde panna.

Kokkuvõttes selline paari õhtu lugemine.