Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Alessandro Baricco on Torinost (Itaaliast) pärit autor ning minu jaoks täiesti uus, kuid peale “Korda kolm koidikul” paneksin ta samale tasandile kui prantsuse autori Anna Gavaldi. Väljakutse raames vaatasin riiulist, mida lugeda, kui nägin seda raamatuselga kuldselt päikese käes säramas. “Miks ka mitte” mõtlesin ning sedasi ta haarasin ning mul on väga hea meel, et seda tegin.
Tegemist on ääretult kiire raamatuga lehekülgede mõistes, aga üllatavalt pika ning mõtiskleva sisuga. Mõtteliselt on “Korda kolm koidikul” seotud ka 2011. aastal ilmunud “Mr Gwyniga” (olemas ka eesti keeles), ent side pole mitte järjejutuline, vaid puhtalt inspiratsiooni valda üle kantav, läbivatele motiividele taandatav. Raamatus on kolm lühijuttu, kus keskmeks tegelaseks on üks mees oma elu erinevatel etappidel: noore poisina, täiskasvanud mehena ning elunäinud vanamehena. Igas etapis lahatakse ühte murdelist punkti tema elus: vanemate surm läbi tulekahju, mõrva sooritamine, noore neiu päästmine. Järjejutud ei ole kronoloogilises järjekorras, nad on segamini ning tekib tunne, et kõik kolm elu jooksevad paralleelselt üksteisega. Nad on omavahel seotud, aga samas täiesti võõraste inimeste elud. Samas toimub kõikide juttude tegevus ainult paari tunni jooksul. Paar tundi enne, kui esimene valgusekiir ilmsiks tuleb ja kuulutab, et uus päev on alanud.
Baricco teost lugedes tekkis tunne, et sa mitte ei loe, vaid sa vaatad. Isegi mitte filmilikus mõttes vaatad, vaid sa justkui seisad kõrval. Sa näed, mis toimub, sa ei saa midagi muuta, aga see, mis toimub on ühest küljest rahulik, samas tunned mässavaid emotsioone. See on toores, see on eluline.
Siin teoses ei ole jutumärke, mis pani koheselt mõtlema Sally Rooney teostele, et kas on itaallane kopeerinud seda omapärast stiili. Samas tekkis ka teine tunne, äkki hoopis iirlane on kopeerinud? Kui Sally Rooney teostes on kohati jutt üksteise otsas kinni, siis Alessandro Baricco puhul on see justkui luuletus. Kõik dialoogid on eraldi ridadel, sa saad ilusti aru, kes suhtleb või mis emotsioonid on hetkel vaateväljal.
Kommentaarid
Postita kommentaar