.jpeg)
Alice, Felix, Eileen ja Simon ihaldavad üksteist, kuid saadavad vastakaid signaale, tõmbuvad ja kaugenevad, saavad haiget. Nad seksivad, muretsevad seksi pärast, kuid ka oma sõpruse ja kogu maailma pärast. Seisavad nad viimases valgustatud toas, millest edasi laiub sünge pimedus? On nad tunnistajaks normaalse elu hukule? Leiavad nad mooduse uskuda, et maailm on kaunis?
Ma ei tea, miks ma selle raamatu pooleli jätsin, kui mul korraga mitu Varraku kirjastuse raamatut pooleli oli. Ühtegi otsest põhjust ei olnud või vähemalt meelde ei tule. Eeldasin vist, et mõne muu temaatilise teose lugemine läheb vast kiiremini. Säästan aega sedasi. Ma ei tea. Mida aga tean on, et kui uuesti kätte võtsin, siis läks see nagu lepase reega - poolteist päeva ja tegelikult oli teos läbi ning minu hing heast valust katki.
Sally Rooney on autor, kes sulle, kas meeldib või ei meeldi. Kui ei meeldi… Noh, eks ta ühel hetkel meeldib. Lihtsalt on vaja õiget hetke tema jaoks. Minule isiklikult on autor üks lemmikautoreid peale seda, kui tema “Intermezzoga” tutvust tegin. Kui esimeses teoses oli veidi raske saada sisse sellesse, et jutumärke ei ole, siis “Kaunis maailm, kus sa oled”, ei olnud see enam probleemne. Jah, vahest rohkem peab keskenduma lugemisele, sest kui pilgu tõstad, siis tagasi lugema asudes ei pruugi kohe leida kohta, kus pooleli jäi, aga muus oli samasugune elamus nagu mõne teise teosega. Tekst on voolav, mõnusalt jutustav, tõlge on vapustavalt hea - kõik nüansid ja tegelaste öeldud või mitteöeldud emotsioonid kajavad tugevalt vastu.
Kõik tegelased meeldisid mulle. Meil on tegelikult neli peategelast (Alice, Felix, Eileen ja Simon) ning läbi raamatu saame kõigi kohta võrdselt teada, mis seisus nende elu on. Kes on kohati töönarkomaan, kes pohhuist, kes kardab õnne, kes on usklik ja kes siis ei taha tegelikult elu karmide otsustega tegemist teha. Ma ei saaks öelda, et üks tegelane meeldis rohkem või keegi oli ebameeldivam kui teine. Nad olid kõik omamoodi head inimesed, kes lihtsalt ei tulnud emotsioonidega vahest kõige paremini toime. Nad kõik üritasid leida ilu selles maailmas. Kas tegelaste omavahelised dialoogid võivad tunduda veidi robustsed või kuidagi “sisutühjad”? Kindlasti ja võib tekkida ka tahtmine küsida, et “Issand, kas te ei oska suhelda omavahel?” Siin kohal aga toonitan, et kallid lugejad, kes seda küsivad - kas te ise oskate kõiki endas pulbitsevaid emotsioone sõnastada, analüüsida ning neid ka teistele jagada ilma, et põeksite, mida teised arvavad? Arvatavasti mitte, sest tegelikult on ühiskonnas vähe neid, kes tahavad oma sisemaailmaga tegeleda ning tegelikult, kui vaatame kõrvalt dialooge ning suhtlusmalle, leiame väga palju paralleele sellega, mida autor siin teoses on kirjeldanud. Ütlemata jäetud tunded, millest kõik saavad aru. Kohmakalt sõnastatud mõtted. Vihapursked, kui ollakse iseendaga pahuksis.
Autor on imeliselt suutnud kirja panna raamatusse tunnete tõusud ja langused. Raamat hakkab aeglaselt, suht neutraalselt. Siis, kui asi hakkab positiivseks minema, on tunda sellist kergust nagu oleks värsket õhku just hinganud. Seejärel hakkab aeglaselt, aga tuntavalt minema süngemaks. Sa ei mõista, et mis nüüd juhtub, aga tunned, et sõidad selle suunas pidurdamatult. Pauk… siis käib pauk ja mina tundsin rinnus pitsitust, et oota - kas see lõppebki sedasi? Lihtsalt sedasi? See oli valus, see oli kuidagi nii… tänapäevane. Mis lõpuks aga juhtub, peab igaüks ise lugema.
Kommentaarid
Postita kommentaar