Kraadiõppur Alice Law’l on olnud elus üksainus eesmärk: saada analüütilise maagia kõige säravamaks õpetlaseks. Kuid ainus isik, kes saab aidata tema unistuse teoks teha, on surnud ja – tülikal kombel – põrgus. Ja Alice koos oma suurima rivaali Peter Murdochiga läheb talle järele.
Aga põrgu pole säärane, nagu filosoofid väidavad, selle reeglid on pahupidi pööratud, ja kui Alice soovib sealt eluga pääseda, siis peab ta Peteriga koostööd tegema.
Juhul kui nad suudavad üldse milleski ühel nõul olla.
Seekord sai raamat valitud buddy-readina (sõbra-lugemine) ning mul puudus igasugune ootus tema suhtes. Jah, ma olin kuulnud Kuangi raamatutest, nii “Yellow face” kui ka “Babel”, kuid otseselt midagi tema poole ei olnud tõmmanud. “Babeli” suhtes ka lugesin seinast-seina arvustusi, ta kas meeldis väga või kohe üldse mitte. “Katabaasi” puhul saan öelda, et kehtib sama loogika.
“Katabaas” on filosoofia. Kui keegi küsiks mind kirjeldama seda raamatut ühe sõnaga, siis on selleks filosoofia. Mis on loogiline, sest Alice ja Peter seiklevad läbi Põrgu ning autor kasutab selle koha kirjeldamiseks vanaaja filosoofe, teoseid jne, kuid ikkagi - nii palju filosoofia tõekspidamisi, loogikaid, arvamusi ma ei oodanud. Mul on hea meel, et kunagi keskkoolis ja ülikoolis sai võetud filosoofia ainet, sest pakun, et kui inimene ei ole üldse kursis isegi kõige tavalisemate printsiipidega, siis võib “Katabaas” olla liiga keeruline ning ausalt öeldes ka igav. Kohati tekkis seda filosoofiat isegi liiga palju, mistõttu korraga lugesingi maksimaalselt 3-4 peatükki. Teisest küljest oli see jällegi huvitav, sest lugesin ning lähenesin sellele teise nurga alt ning teistsuguse vanusega.
Mulle kohe üldse ei meeldinud raamatu pikad peatükid. Jah, selle jaoks on vaja võtta aega ning nautida seda voolavust, aga kui peatükk on ikka kõva 20+ lehekülge, siis väsitab see ära. Eriti, kui lisame juurde eelmises punktis toodud tõsist filosoofiat. Kas peatükid oleksid saanud olla lühemad? Jah, ning siit ka teine asi, mis häiris - kohati seda üleliigset teksti ning eneseanalüüsi oli liiga palju. Isiklikult on tunne, et kui Alice heietused ja oigamised eemaldada mingis osas, oleks saanud raamatu teha palju lühemalt, konkreetsemalt. Siit lugeja igavene probleem - kui on liiga lühike, on paha ja kui liiga paks, on ka paha.
Pakun, et viimase asjana ei meeldinud mulle tegelikult Alice kui peategelane. Ma ei tea, kas autor võttis ajendid “Alice Imedemaal” suhtumisest, aga Alice lihtsalt… Vingus, oli trotsi täis, ja ebameeldiv inimene. Ma saan aru, et tema jaoks oli akadeemiline maailm see kõik ja lõpp-punkt, aga mida enam lugesin, seda enam ajas mind segadusse naise soovid. Küll ta tahtis olla soositud (kes loeb, saab aru, mida ma mõtlen), aga samas ei tahtnud laskuda samale tasandile nagu “teised naised”. Peaaegu viimastel lehekülgedel tekkis küll juba tahtmine teda raputada ning öelda, et “Otsusta, naine, mida sa tahad!?”.
Romantika… Ma ei tea, raamatukaanel on “Põrgusse armastusega”, mida mina isiklikult tõlgendasin, et romantika on mingil määral teemas. See, aga tuleb pea viimastel 150 leheküljel ning suht möödaminnes, mis oli pettumus. Ma oleksin oodanud natukene rohkem sädet ja selline “ahha” momenti tegelaste vahel.
Mis mulle aga väga meeldis oli iseenesest akadeemiline hõng, mida raamat suurelt pakkus. See oli mõnus vaheldus küla- või linnaelu, fantaasia maailmale. Mulle meeldis ka iseenesest Põrgu ülesehitus ning see lähenemine, et lõpuks on Põrgu selline, mis meile mõjuks, et tegelikult pole ta samasugune kõikide jaoks. Mis puudutab maagiat, siis see oli tavaline. Ei ütleks, et kiljumist väärt lahendus, aga huvitav ikkagi lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar