Vabamüürlastega seotud hõbedapoe hoiuruumist leitakse moonutatud surnukeha. Algul usub politsei, et tegemist on süüdimõistetud kurjategijaga, kes on kadunuks jäänud, kuid kõik ei ole selle teooriaga nõus. Üks neist on Decima Mullins, kes kutsub appi eradetektiiv Cormoran Strike’i, kuna on kindel, et hõbedapoest leitud mees on tema kallim, tema äsjasündinud lapse isa, kes on ootamatult ja mõistatuslikult kadunud.
Mida enam Strike ja tema partner detektiivibüroos, Robin Ellacott, juhtumisse süvenevad, seda keerulisemaks ja segasemaks see muutub.
Tuleb välja, et lisaks kurjategijale ja Decima kallimale on veel teisigi kaduma läinud mehi, kes sobiksid hõbedapoest leitud surnukeha kirjeldusega.
Samal ajal, kui juhtum muutub aina keerulisemaks ja ohtlikumaks, seisab Strike silmitsi veel ühe probleemiga – paistab, et Robin on üha enam pühendunud oma kallimale, politseinik Ryan Murphyle, kuid ka Strike’i soov Robinile oma tundeid avaldada on tugevam kui kunagi varem.
Ootasin Robert Calbraithi viimast raamatut “Hõbemärgiga mees” suure õhinaga. Mingil hetkel olin sukeldunud Strike-Ellacoti maailma täiesti kummalisest kohast, edasi lugesin läbi eelnevad ja järgnevad osad - ka väga suvalises järjestuses. Võib-olla seetõttu mulle tundubki kogu seeria tasemelt veidi ebaühtlane - autor nagu otsiks seda õiget tasakaalu kuriteo uurimise ja detektiivide isikliku elu kirjeldamise vahel. “Haud sind jälitab” oli peaaegu ideaalne - vähemalt minu silmis. Arvestades seda olid ka lootused väga suured.
“Hõbemärgiga mees” on väga mahukas, aga mulle see sobib. Mulle meeldib, kui on aega ja jätkub raamatulehekülgi pikaks lugemiseks. Seega pikkuse poolest - ilmselgelt minu raamat. Lisaks loomulikult autori sõnaseadmisoskus, mis muudab ka muidu võib-olla veidi venitatud kirjeldused lihtsalt lugemise seisukohast nauditavaks. Just see aitab üle saada frustratsioonist, kui kuritegusid kuhjub liiga palju, kui kaob järg kõikide kadunud meeste üle, kui kõikide tegelaste omavahelised sugulussuhted väljuvad kontrolli alt või kui peategelaste hingepiinad hakkavad väsitama. Tõlkes pole midagi kaduma läinud ja selle eest sügav kummardus tõlkijale.
Tõsise krimikirjanduse fännid võivad rahul olla. “Hõbemärgiga mehes” on mitu korralikku kuritegu ja kokku moodustavad nad sellise sasipuntra, et vahepeal tundub olevat liiast. Igast kuriteost oleks saanud eraldivõetuna korraliku raamatu, siin tundub see ülekuhjatuna. Lugejana kaob ühel hetkel arusaam, mis ja kes ja kuhu. Küsimust “miks?” ei ole üldse mõtet esitada, sest mingi seosed sõlmitakse tegelaste vahel kokku alles raamatu lõpuosas ja lugemise käigus ära ei arva.
Autor seob ühte nii vabamüürlased kui ka labased inimkaubitsejad, riikliku julgeoleku ja vaimse tervise probleemid, insesti ja julmad koeravõitlused, isade-poegade ja emade-tütarde lõputu teema, antiigikaubanduse ja korruptsiooni meedias, isaduse tõestamine ning kõige krooniks - peategelaste omavahelised suhted ja nende sisemonoloogid. Kõik minevikuvarjud, mis veel vähegi võimalikud, roomavad välja. Kõik need teemad jooksevad kohati paralleelselt, kohati jäävad mingid unarusse ja tunduvad täiesti kontekstist väljas ja mingid jäävadki kõrvallugudeks ja seos pealiiniga on küsitav. Kui eesmärk on lugejat segadusse ajada, siis on see täie rauaga saavutatud. Teisest küljest ei teki kirglikku seost tegevustega ja väike kunstlik maik jääb süžeele külge.
Tegelased olid tuttavad ja enda lugemise seiskohast ei oleks olnud vaja lühikokkuvõtteid eelnevast elust, aga alustades tutvumist lõpust, siis kulub mõningane lisainfo ära. Milleks ma ei olnud valmis, siis selleks, et peategelaste sisemonoloogid nii palju leheruumi neelavad. Robin ei suuda valida kahe mehe vahel, ega otsustada, mida ta siis tegelikult tahab. Tema ex on ka silmapiiril, praeguna kaaslane Ryan hakkab jälle pudelisse vaatama, Strikele ei julge ka midagi otse öelda. See viimane ongi kõige kummalisem, sest seni on Robin olnud täiesti adekvaatne inimene, aga nüüd tehakse temast omamoodi otsustusvõimetu hädapätakas. Lisandväärtust see raamatule juurde ei anna. Tegelikult on Robinil ainult üks ränk probleem, mis läheb ajas tagasi tema vägistamise juurde ja mille olemus alles nüüd temani jõuab. Kõige rängem valik on kui tegelikult valikut ei ole.
Kõik selles raamatus on seotud moraalsete valikutega - nii detektiivide kui ka kurjategijate poolt vaadatuna. Mida suudab lihtne puhta südametunnistusega inimene ja mida need, kellel südametunnistust polegi olnud. Seoses sellega tuleb raamatu lõpuosas nii mõnelegi tegelasele eelnevalt antud hinnangud ümber mõtestada. Seda nii saades teada, mis tegelikult juhtus, kui ka seda, kes kelle sugulane mingil moel on. Sugulussidemetel on selles raamatus tohutult oluline roll kanda ja anda.
Strike satub uurimise käigus mitmeid kordi tagasi mälestuste radadele ja seda mitte ainult seotult armuasjadega või Charlottega, vaid ka tema sõjaväeteenistusega. Seosed, mälestused, äratundmis- ja kaotusvalu. Strike on antud juhul ka veidi äpum isiklikus plaanis. Ja siin ei ole küsimuse all mitte Robinile hõbeehte kinkimine (väikesi käevõrusid kingitakse selles raamatus veel ja nad muudavad tegelaste elu jäädavalt) ega isaga lepitusrajale asumine. Ka Strike on olnud pigem tegude mees, oma valikutes-tegudes aus ja otsekohene. Nii mõnigi minevikus tehtud valik tabab teda selles raamatus ootamatu rikošetina. Võiks öelda, et mees hakkab küpsema. Eriti muutub kõik peale onu Ted’i surma.
Kommentaarid
Postita kommentaar