Amelia Rose, known as Rae Rose to her adoring fans, is burned-out from years of maintaining her "princess of pop" image. Inspired by her favorite Audrey Hepburn film, “Roman Holiday”, she drives off in the middle of the night for a break in Rome . . . Rome, Kentucky, that is. When Noah Walker finds Amelia on his front lawn in her broken-down car, he makes it clear he doesn't have the time or patience for celebrity problems.
Then Noah starts to see a different side of Rae Rose—she's Amelia: kindhearted and goofy, yet lonely from years in the public eye. He can't help but get close to her. Soon she'll have to return to her glamorous life on tour, but until then, Noah will show Amelia all the charming small-town experiences she's been missing, and she'll help him open his heart to more.
Amelia can't resist falling for the cozy town and her grumpy tour guide, but even Audrey had to leave Rome eventually.
Kui inimesel on pooleli mitu raamatut, aga üks on nii, teine on naa, kolmandal mingi teine häda küljes, siis mis on kõige parem viis kuidagi edasi liikuda? Ikka sedasi, et võtad uue raamatu. Seda tegingi ja ütlen ausalt, ma ei oodanud midagi erilist. Olin kindel, et ka see jääb vahest venima, kuid võta näpust - ei jäänud. Lugesin raamatu 2-3 päevaga läbi ning nüüd lähevad ka teised tunduvalt soravamalt. Vahepeal ongi vaja sellist kerget, mõnusat raamatut, mis aitaks edasi liikuda.
“When in Rome” on nii puhas romantika kui veel võimalik. Ei ole siin fantaasiat, ei krimi kõrvalliini, ei ole isegi mingit seiklust. Lihtsalt tavaline puhas romantika väga väikese draamaga. Isegi seda draamat on siin vaid näpuotsa jagu. Romantikat on autor suutnud veetlevalt kirjutada igapäevaste toimetuste sisse ja seda oli tore lugeda. Teate neid teoseid, kus üks suur žest ajab teist taga? Need teosed, mis ajavad standardid enneolematult kõrgeks, et vaata või isegi haiglasikult ebarealistlikuks? Jah, selliseid asju siin ei toimu. Ainuke suur liigutus on põhimõtteliselt raamatu viimastel lehekülgedel ning ka see meenutab rohkem nagu loogilist lõppu ilusale loole.
Ma olen muidu väga pirtsakas, mis puudutab romantikateoste tegelasi, sest reeglina kirjutatakse neid sedasi, et ka 5 aastane laps on targem. Mõistan, et autorid soovivad alati sisse tuua möödarääkimise hetki, aga on maitsekalt kirjutatud momendid ja siis on sellised, mis tunduvad pastakast välja imetud olevat. Sama teema oma ka igasuguste vastanditega: mossis ja päikseline, trennihunt ja logeleja, ekstravert ja introvert. Õnneks siin, kus on rakendatud kahte žanrit (mossis/päikseke ja möödarääkimine) on autor teinud seda maitsekalt. Igakord, kui Amelia ja Noah omavahel nääklesid ning norisid, oli mul naerusuu peas, muigasin ja itsitasin. Jah, nad olid kaks vastandit, aga nad ka täiendasid üksteist.
Kogu teema ise - popstaar põgeneb väikelinna ja leiab seal oma tõelise Mina - on standard cliche ning lugejana sa tead, kuidas see lõppeb. Kas see teeb aga lugemiselamuse vähem nauditavamaks? Ei. Hubane oli lugeda väikelinna kirjeldust, sellist idüllilist kogukonda, kus toetatakse teineteist. Sellised raamatud on põhjuseks, miks arvatakse, et maal elamine on parim asi üldse, sest endalgi tekkis tunne, aga vot väikelinnas või külas oleks tõesti parem ning rahulikum olla, kui suurlinnas. Mis meeldis veel väga oli Sarah Adamsi soov tuua välja staarielu pimedamad kohad. Kas ta tegi seda väga detailselt? Ei, kindlasti mitte, kuid piisavalt selleks, et panna mõtlema, kas tahaksid ikkagi olla kõigi poolt tuntud ja teatud? Kõik midagi ütlevad su kohta, arvavad su kohta, kuskil rahulikult käia ja lihtsalt olla ei saa. Kas see raha on seda kõike väärt? Lisaks, kui üksik sa lõpuks oled, sest sa ei tea, keda usaldada ja keda mitte.
Kommentaarid
Postita kommentaar