So Clementine forms a plan to keep her heart safe: stay busy, work hard, find someone decent to love, and try to remember to chase the moon. The last one is silly and obviously metaphorical, but her aunt always told her that you needed at least one big dream to keep going. And for the last year, that plan has gone off without a hitch. Mostly. The love part is hard because she doesn’t want to get too close to anyone—she isn’t sure her heart can take it.
And then she finds a strange man standing in the kitchen of her late aunt’s apartment. A man with kind eyes and a Southern drawl and a taste for lemon pies. The kind of man that, before it all, she would’ve fallen head-over-heels for. And she might again.
Except, he exists in the past. Seven years ago, to be exact. And she, quite literally, lives seven years in his future.
Her aunt always said the apartment was a pinch in time, a place where moments blended together like watercolors. And Clementine knows that if she lets her heart fall, she’ll be doomed.
Mis on parem, kui sõbrakuu raames lugeda üks tore ja hea romantikaraamat? Mulle meeldib romantika, aga ma ei loe väga palju puhtalt romantika raamatuid. Kui hakkasin mõtlema, et miks, siis arvan, et sellepärast, millist romantikat ja armastust seal reeglina kujutatakse. Kohati lapsik (isegi kui on täiskasvanud tegelased), kohati toksiline ja kohati väga mitte usutav. Saan aru, et see müüb lihtsalt väga hästi, aga tahaks lugeda ka sellist romantikaid, kus toksilisus ei ole tolereeritud või normaliseeritud.
“The Seven Year Slip” ei ole just raamat, mis oleks väga suurt populaarsust kogunud, vähemalt minule see sotsiaalmeedias silma ei jäänud. Mõned inimesed siin ja seal seda soovitasid, aga suures laastus oli vaikne. Kuna sellel aastal tahan oma TBR nimekirja vähendada tuntavalt, siis riiulilt vaadates, mida lugeda, otsustasin selle rõõmsavärvilise raamatu kasuks ja oi, kui hea valik see oli.
Tegemist on väga mõnusa, hubase, sooja raamatuga, et kohati on tunne, et peale seda ei taha midagi muud lugeda. Mõlemad peategelased - Clementine ja Iwan on kujutatud heatahtlike, südamlike inimestena, kes kohtuvad lihtsalt valel ajal. Seda isegi mitte klassikalises “õige inimene, vale aeg”, vaid huvitava nükkega - nimelt on nende vahel 7 aastat. See maagiline number. Üks elas teise mõistes tulevikus, teine jällegi minevikus. Süda täitus õnnest, kui lugesin nende kohtumisi naise tädi korteris. See mänglev nääklemine, pisiasjade meeldejätmine, igapäevane suhtlus. Kokkamine. Issan jumal, see viis, kuidas autor söögi tegemist kirjutas, ajas lihtsalt julmalt suu vett jooksma. Endalgi tekkis tahtmine teha sidrunikooki nagu Iwan tegi. Üleüldse tekkis tahtmine sotsiaalmeedias aja raiskamise asemel katsetada erinevate roogade tegemist. Pajaroad, küpsised, koogid, pastad ja mida kõike. See oli kõik nii ilus, aus, kuid ka valus, kui tekkis hetk mõlemal oma aega tagasi minna. Teadmata, millal korter uuesti 7 aastase nihke teeb.
Ütlen ausalt, et mulle meeldisid kõik tegelased raamatus. Ükski ei olnud ebameeldiv või kummaline või imelik. Neil olid omad kiiksud, aga kellest meil ei oleks? Kõik tegelased olid just sellised inimesed, keda ma loodan on meil maailmas ikkagi olemas ja neid tekib rohkem, kui kaob: sõbralikud, toetavad, kaitsvad, sind innustavad ning ausad.
Maagiline realism või siis kerge fantaasia, mis siin teemaks oli, oli väga-väga ilus. See oli pehmelt maagiline, heatahtlik ja lihtsalt nii ilus, et ega ma rohkem ei oskagi öelda. Ta oli huvitav, sest mõlemad tegelased nägid teineteist 7 aastase nihkega ning tegelikult juhtus nende kohtumine siis, kui emmal-kummal oli vaja teha otsustamishetk oma elus. See pani mõtlema, et kui palju neid momente meil endil on elus, mis määravad meie edasise mineku? Kui valida variant A, on tulemus selline ja kui valida variant B, on teine. Need on arvatavasti sellised mõtted, mida me igapäevaselt ei taha mõelda, sest võid lihtsalt jäneseauku kukkuda teemal, “Kas kuskil on midagi paremat?”.
Kommentaarid
Postita kommentaar