Ühel pimedal õhtul kohtuvad New Yorgis juhuslikult kaks võõrast naist, Amanda ja Wendy. Nad lähevad koos dringile ning avastavad klaasi juures, mis on neil ühist: üksindus ja palav soov kätte maksta meestele, kes hävitasid nende kummagi perekonna. Asja arutades jõuavad nad enda arvates täiusliku lahenduseni: maksa sina kätte minu eest, siis teen mina seda sinu eest …
Teises linnaosas on Ruth üksinda kodus, sest abikaasa Scott on sõpradega välja läinud. Majja tungib ja vigastab Ruthi rängalt erksiniste silmadega mees, kes kaob öhe. Kas suudab naine end veel kunagi turvalisena tunda, kui sinisilmne mees linnas vabalt ringi kõnnib?
Raamat sai soetatud Eesti Raamatu eelmise aasta lõpus toimunud laotuulutusel. Läksin sinna kohale olles totaalselt valmis: otsisin enne üles raamatud, mida tahaks; siis võrdlesin nende kirjeldusi; siis panin kirja nende GR hinnangu; vaatasin, mis hindadega nad on tavapoes müügil. Kui päev saabus, olin valmis ning võtsin konkreetse nimekirja alusel raamatuid ning sinna hulka laekus ka minu jaoks tundmatu autori Steve Cavanaghi teosed. Ma, kas mäletasin valesti või ei süüvinud palju, aga olin arvanud, et tegemist on krimiraamatuga. Tegelikkuses kujunes sellest välja väga pingeline ja hea põnevik.
“Tehing surmaga” on oma olemuselt tegelikult kurb raamatu. Seda vähemalt minu silmis. Kogu temaatika keerleb selle ümber, kuidas meie õigussüsteem ei suuda tegelikult tõelisi kurjategijaid alati maksma panna oma tegude eest. Omades piisavalt raha, võimu või tutvusi, on sul võimalik ikkagi karistusest pääseda. Isegi, kui kõik asitõendid võiksid justkui sinule suunata. Isegi, kui nad peaksid olema peaaegu, et vettpidavad. Alati on advokaat, kes leiab nendele kurjategijatele alibi. Alati saavad nad vabaks liikuma. Isegi, kui kellegi väike tüdruk enam ei liigu. Kui kellegi abikaasa enam ei naerata. “Tehing surmaga” on ilus kooslus kättemaksust ja arusaamine, kus läheb piir. Isegi, kui sa tahad kätte maksta õigele inimesele, siis mis on hind, mida sa ise pead pärast maksma, kui vahele jääd?
Minu jaoks oli huvitav lugeda Amanda ja Wendy dünaamikat. Nad sobisid üksteisega valatult, nagu kaks pusletükki. Mõni võiks öelda, et liigagi hästi sobisid, aga lugedes ma selle peale ei mõelnud. Tundus lihtsalt kaks naist, kes on kellegi kaotanud ja nüüd otsivad üksteiselt tuge. Nende lahendus vahetada mõrvad ei ole originaalne, aga selle esitlus hoidis mind lugejana haaratuna, oli hea. Sealt edasi hakkas tegevus nii kiirelt liikuma, et kohati oli tunne, et jääd maha.
Ruth… Oh vaene, vaene Ruth. Ma ei kujutaks ette ega tahagi mõelda, mida tunneb inimene, kui teda tema enda kodus rünnatakse. Mis hirmu see võib sinusse tuua. Eriti, kui kurjategijat kätte ei saada. See iga moment üle õla vaatamine, paanikahood ja ebaturvalisus. Ausalt öeldes oli mulle arusaamatu, miks Ruthi liin üldse raamatus oli. Amanda ja Wendy oli loogiline, nende liinid jooksid sujuvalt, aga siis oli kolmas naine Ruth, kes kuidagi nagu ei sobinud. Vähemalt ma ei suutnud mõista, millal nende kõigi roll ühinema hakkab. Kui see hakkas, siis oi-oi-oi. Seda püanti ma ei oodanud. Kohe kindlasti mitte. Samas tegi see kõik nii loogiliseks, et tekkis küsimus, miks ma varem seda ei tabanud?
Raamatu lõpp ise… Ma ei oska sellele kohta öelda. Tavaliselt on alati, et hea võidab ja halb kaotab. Mida, aga teha siis, kui halb kaotab ja väga halb võidab? Ma pole sellise kontseptsiooniga raamatut lugenud ja seetõttu ei oska öeldagi. Mida, aga tean öelda, et mul oli kahju tegelasest, aga samas mõistan ma ka teise tegelase leevendustunnet. Mõistmiseks tuleb raamat läbi lugeda.
Kokkuvõttes oli tegemist ääretult põneva psühholoogiline põnevikuga, mis hoiab sind naelutatuna oma ootamatute pöörete ja püantidega. Sa arvad, et tead, mis toimub või juhtuma hakkab, aga siis lahendab autor selle hoopis teistsuguse väljundiga ning sa oled lihtsalt “Ahh soh” momendiga. Kindlasti on Steve Cavanagh uus autor, keda julgemalt võtan riiulist lugema.
Kommentaarid
Postita kommentaar