Psühholoog Kari Voss, kehakeele- ja mäluekspert ning Oslo politsei konsultant, veedab päevi justkui unes ja jätkab öösiti seitsme aasta eest oma sünnipäeval kadunud pisipoja meeleheitlikku otsimist.
Endiselt oma surnud abikaasat leinates ja elu joonde saada üritades paisatakse ta koletusse kohalikku juurdlusse, kui kaks teismelist tüdrukut lähedalasuvas Soni linnakeses perele kuuluvas suvilas julmalt tapetakse.
Kui ohvrite sõbrale jõhkrate mõrvade eest süüdistus esitatakse, näib juhtum olevat lõppenud, kuid Kari ei ole selles veendunud. Oma teadmisi kasutades ja vaistu järgides alustab ta isiklikku uurimist, mille käigus ta jõuab mitme kahtlusaluseni, kelle seas on ka tüdrukutele lähedal seisnud isikuid …
Ülemkonstaabel Ramona Norumi abiga avastab ta, et mitte keegi – sealhulgas ohvrid ise – ei ole need, kes paistavad olevat. Ja et Soni südames peitub sünge saladus, mis võib etendada olulist osa nii tema poja kadumises kui ka Kari enda elus
Mõnikord tundub, et kuritegu on ainus, mis reaalselt müüb, sest nii palju ilmub just krimiromaane. Samas muudab see olelusvõitluse selles žanris eriti karmiks ja eristumiseks ning meelde jäämiseks on vaja tõelist “kiiksu”. “Poja” puhul oli stardipauk paigas: kahe kirjaniku, kellest mõlemad on endale nime teinud, professionaalne duo; Põhjamaade krimikirjanduse üldine kõrge tase, mis peibutab usaldusväärsusega; mitmekihiline kuritegu ja klaustrofoobiline väikelinna õhustik; uut tüüpi peategelane, kelle tegevustele lubatakse järge.
Ütleme nii, et algus võttis aega, et vedama saada. Tekst oli sujuv ja tõlge laitmatu. Kõik peaks juhtkui toimima, aga midagi jäi veidi puudu. Jõudsin isegi veel kord tagakaanelt üle lugeda, et millega mul siis tegemist on. Jätsin meelde, et kaks erinevast rahvusest ja erineva emakeelega autorit püüavad luua ühtset lugu. Kaalusin ja andsin lisa plusspunkti, sest sisu ja teksti sujuvuses tõrkeid ei olnud. See on sarja esimene raamat ja lubasin, et loen lõpuni, sest nii nagu sageli - äkki saab hoo sisse.
Sündmuste järjekord ei üllata - alustame peategelase ellu sukeldumisega ja sellest pimedusest korraks välja, et sattuda tänapäeva maailma õuduste kätte. Peategelane on Kari Voss naine, Oslo endise politseiülema tütar, kelle isiklikust elust on jäänud pilpad - mees hukkus tulekahjus ja nagu sellest veel vähe oleks, siis seitse aastat tagasi kadus tema pisipoeg jäljetult. Just see jäljetus on see, mis ei luba Karil ega ka tema isal sellega rahu teha. Kari oli olnud tugev pärast mehe surma ja hoidnud poja jaoks mälestuse isast elavana nii sõnas kui pildis - nende kodus olid nähtavatel kohtadel surma saanud mehe fotod. Poja kadumisele järgnenud lunarahanõue sai makstud, aga poeg Vetle koju ei jõudnudki. Vana politseinik jätkab erruläinuna visalt uurimist, sest teda painab tunne, et asi on isiklikum kui alguses paistis, ja püüab samal ajal tütart nn.”pinnal” hoida. Kõik see on taust, mille lugeja saab killuhaaval kokku panna ja mille abil on mõistetavad Kari käitumise motiivid. Isiklikult oleks olnud kergem, kui see info oleks olnud kompaktsemalt või eraldi peatükina, aga saan aru, et lugemiselamuse seisukohalt on köitvam, kui Kari enda ja tema uuritav lugu jooksevad sünkroonis. Politsei on pildis inimlikumana kui tavaliselt, aga suures laastus sama bürokraatliku ja kitsarinnalisena.
On ka ju lugejale pakutav mõrvajuurdlus tihedalt seotud Kari enda looga. Julmalt mõrvatakse kaks teismelist tütarlast, kes olid tema poja tutvusringkonnast. Ta tundis tüdrukuid, teab nende peresid ja tunneb tugevat seotust mõrvasüüdistuse saanud noormehega. Kõik see ja ametialane professionaalsus sunnib teda minema vastuollu politseijuurdluse ametliku käiguga. Selles osas, müts maha kirjanike eest, sest nad manavad lugeja ette visuaalselt tervilkikke lühikaadreid kõikidelt, mis võimaldavad sündmustel edasi liikuda ja põnevust peale keerata. Juurdluse käigus ilmnev info paneb kahtlema kõigis ja kõiges. Kõigist võis ju saada mõrvar ja kõigil on motiiv ja võimalus. Kõik oleks võinud olemata olla. Üha olulisemaks muutuvad moraalsed valikud ja ka mitte valimine on valik. Taban ennast mõtisklemast, miks me ei märka, ei leia aega ega tahtmist. Mis on meie valikute hind ja kas me ikka oleme valmis seda maksma? Kuidas me tuleme toime leina ja süütundega?
Kari Vossi isikupära seisneb tema erialas. Ta ei ole politseinik, ega laborigeenius, ega ka psühholoog. Nii täpselt välja kirjutatud kehakeele- ja mälueksperti polegi mulle kuskilt varem meelde jäänud. Autorid põimivad Kari isiklikesse mõtetesse või tema analüüsidesse rohkelt infot kaasaegsetest mäluteooriatest ja kehakeele tõlgendustest. Siinjuures on teaduse populariseerimise minidoosid omal kohal, sest nad ei lase põhisüžeel kaduma minna ning harjutavad ka lugejat detailidele rohkem tähelepanu pöörama. Lihtsalt igal näoilmel, silmapilgutusel ja käeliigutusel on oma lisainfo kanda. Kari Voss on professionaal, kes on saanud hüüdnimeks “vale-detektor” ja see ütleb nii mõndagi tema taseme kohta. Aga ka tema hakkab endas vahepeal kahtlema.
Kommentaarid
Postita kommentaar