Kuidas end peita, kui vaenlane on kõikjal? Adrenaliinirohke põnevik naisest, kes jookseb ajaga võidu, et pesta puhtaks oma nimi ja saada jälile abikaasa tegelikule mõrvarile. Jack ja tema abikaasa Gabe on oma ala parimad – neid palgatakse hoonetesse sisse murdma ja küberturbe süsteemidesse häkkima. Pärast ühe tavapärase tööülesande ebaõnnestumist leiab Jack koju jõudes eest tapetud abikaasa. Veelgi hullem – politsei arvates on peamine kahtlusalune tema ise. Jack põgeneb, tema valikud muutuvad üha ahtamaks ning mida lähemale ta tõelisele tapjale jõuab, seda raskem on kedagi usaldada.
Ruth Ware “Nullpäev” peaks olema psühholoogiline triller. Ehk ma ootaksin lisaks tempokale tegevusele ka sisemist pinget, väikesi sisukaid kõrvalkirjeldusi, mis annaksid mulle kui lugejale emotsionaalset sisendit, paneksid tegelastele sügavamalt kaasa tundma ja tekitaks soovi rohkem teada saada. Mingeid moraalseid dilemmasid? Trilleris on surm kiirem kui tegelased ja sagedasem kui pääsemine. Ilma selleta on põnevik ja on tore. Või siis kriminaalromaan. “Nullpäevas” on natule ühte ja veidike teist nagu tublil keskmisel kooliposil.
Alguspunkt on paljutõotav - kaasaegsesse kõrgtehnoloogilisse maailma paigutatud kaks lahedat ja põhimõtetega peategelast, kes lisaks kõigele ka teineteist armastavad. Jack ja Gabe pakuvad tandemina firmadele võimalust kontrollida enda turvasüsteeme. Firmade tellimusel murravad nad ettevõtetesse sisse, et leida võimalikud nii füüsilised kui ka elektroonilised turvaaugud ja ennetavalt välistada päriskurinahkade toimetamised. Jack on tegelikult Jacintha ja just tema on see, kes ka füüsiliselt sissemurdmisega tegeleb. Selline mõnus-muhe kaasaegne lahendus - naine rügab ja mees juhendab teda kodunt arvuti tagant. Jack on kiire, sportlik, taiplik ja seksikas - suurepärane materjal peategelaseks. Selline “Mission impossible” tunne tekib lugedes. Ja selliseks see lugemistunne ka jääb - veidike sürrealistlikuks, liiga minutipealt lihvituks ja aimatava lõpu poole tüürivaks.
Peategelaste eesmärk on testida ja mitte vahele jääda. Aga ühel hetkel jääb Jack vahele, peab politseis selgitusi andma ja kogu süsteem läheb rütmist välja. Vajalike inimestega ei saada kontakti ja aeg venib ning kui Jack lõpuks koju jõuab, on Gabe tapetud. Sissemurdmise jälgi pole, naise nimele on eelnevalt sõlmitud suur elukindlustuspoliis, Gabe arvutist on kadunud kõvaketas. Normaalne kuritegu - justkui. Ma isegi saan aru, miks Jack kohe politseid ei kutsu - asi on sürr ja ta just ju oli politseis. Aga vahet ei ole - kõik asjaolud kokku muudavad ellujäänud peategelase peamiseks kahtlusaluseks. Pealegi ilmnevad tema tunnistustes ajalised möödarääkivused, mida lugeja peab põhjendatuks, aga politsei süüle viitavateks. Jack põgeneb politsei käest, et tõestada oma süütust. Tema puhul on tegemist professionaaliga, kes oskab pääsemiseks kasutada väiksemaidki vihjeid, minimaalseid abivahendeid ning kes isegi edasise adrenaliinirohke tagaajamise käigus sekundi pealt pääseb ja asja tuumale läheneb. Politsei on käpardlik nagu alati, lastes peategelasel särada ja iseennast päästa. Selles osas oleks filmi reitinguks ilmselt B/C kategooria. Lugemiseks kiire, aimatav, väga. Kõrgtehnoloogia on lihtsalt taust. Esiplaanile jääb inimlik ahnus - kõigi pahede ja reetmiste esiisa. Kurb.
Kommentaarid
Postita kommentaar