Kitty Cardew on nautinud elu Port Trevanis ja korduvat rolli populaarses telesarjas ning kõik näib roosiline, välja arvatud pisitilluke probleem, et ta on täiesti rahatu. Seetõttu haarab Kitty kohe kinni heast võimalusest ja on nõus appi minema seltskonnale, kes kavatseb korraldada rannikul paiknevas gootipärases härrastemajas nädalalõpu mõrvamüsteeriumi. Lavastus paiskab tema teele Ned Crowe’i, kes on küll nägus, ent suudab talle rohkem närvidele käia kui ükski teine mees, keda ta senini on tundnud.
Just siis, kui sädemed hakkavad lendama, leitakse surnukeha, ja sellel korral pole surm osa plaanist. Kitty ja Ned, kes vajavad hädasti abi, et välja selgitada, kes nende külalistest on tegelik mõrvar, pöörduvad Molly Higginsi poole. Molly pakub küll nädalalõpu mõrvamüsteeriumi osatäitjatele toitlustusteenust, kuid on ühtlasi ainus, kes saab aidata neil kindlaks teha mõrvari, enne kui antakse uus hoop …
Eelmisel aastal sai läbi loetud Molly Higginsi mõrvamüsteeriumi esimese osa ning see meeldis mulle väga-väga. Temas oli sellist eht-inglaslikku maiku, tegelased olid humoorikad ning igaüks oma pahega, mõrv oli selline “armas”, kui kellegi tapmist saab nimetada armsaks, ja pehme. Täpselt selline mõnus raamat, mida loed kerra keeratuna diivanil, tass teega kõrval ja vahest mõni küpsis ka. Seetõttu olin ma õhinal seda raamatut võttes, kuid pidin pettuma väga palju.
“Mõrv Cornwalli moodi” võtab luubi alla hoopis teised tegelased, mis selles mõttes on tore. Sa ei pea raamatu mõistmiseks olema lugenud sarja teisi osi ning tore on lugeda ka nn kõrvaltegelaste kohta. Kui esimeses osas olid peategelased huvitavad, mingite huvitavate nüansside ning kohati ka krutsikutega, siis Kitty ja Ned mõjusid väga tühjana. Autor küll kirjeldas nende isiksusi, mis neile meeldis ja ei meeldinud, tõi ka nende minevikku ning perekonna ajalugu sisse, kuid võrreldes Mollyga (esimene raamat), mõjusid need tegelased igavate, tühjana ning kohati ka väga lapsikult. Kes lugenud esimest osa, siis teab, et Kitty oligi kujutatud suht selline blondiinina, aga ma lootsin, et see ei ole tema üldine olek. Siin raamatus, aga tundus, et see suht on. Jah, mingil määral targemana, veidi arukana, aga ikkagi oli neid “blondiini” momente.
Kitty ja Nedi armastuslugu ei mõjunud ka väga usutavana. Kui mõlemad peaksid olema 30+ tegelased, siis see mööda kommunikeerimine, mitte suhtlemine ja kohati lapsikute järelduste tegemine, mõjus rusuvalt ning ajendas raamatut tihedamini kõrvale panema. Lõpuks, kui kõik müsteeriumid olid lahendatud ning kaks inimest end justkui leidsid, ei mõjunud see kahjuks usutavana.
Kahjuks ka mõrvamüsteerium ise mõjus odava C kategooria filmina. Mõte oli hea - mõrvamüsteeriumi mäng, mis päriselt võtab mõrvamüsteeriumi ilmingu. Samas, selle ülesehitus mõjus kuidagi väga nõrgana. Oleks tahtnud rohkem detaile maja, mängu, osalejate enda kohta. Oleks tahtnud, et seda vunki keeratakse üles. Ka lõpp, mis kogu müsteeriumile tuli tundus kohati pastakast välja venitatud.
Mis meeldis oli kogu üldine õhustik. Ta oli ikkagi inglaslik krimi ja kohati ka komöödia vahepeal. Suuremas pildis olid tegelased mõnusad, kirjeldused nauditavad. Lihtsalt ma rohkem nautisin tegelasi, kelle kohta raamat ise ei olnud kirjutatud. Kui Varrak annab välja järgmisi osa, kas siis jätkan? Kindlalt jah.
Kommentaarid
Postita kommentaar