Anna Andrews naudib oma tööd BBC lõunaste uudiste saatejuhina. Ta on peaaegu unustanud, et naine, keda ta asendab, võib kunagi ka lapsepuhkuselt naasta. Aga seda ta teeb. Anna on taas lihtne reporter ja saadetakse uudiseid jahtima Blacktowni, kus linnaäärsest metsast on leitud noore naise surnukeha. Vastumeelne ülesanne, sest Annal on linnast raskeid koolipõlvemälestusi, samuti elab seal praegugi ta veidi imelikuks muutunud ema.
Lisaks selgub kohapeal, et mõrva uurimist juhatab Anna eksmees Jack, kes püüab varjata, et oli tapetuga alles eelmisel õhtul intiimselt koos. Asjad muutuvad üha kahtlasemaks ning enne veel, kui Anna jõuab linnast lahkuda, leitakse tapetuna juba teine ta kunagine klassiõde …
Kui üks raamat oli puhas romantika, siis teine oli puhas õudukas. Alice Feeney on mul alati olnud suht kindla peale mineku autor peale seda, kui sai loetud “Daisy Darkerit”. Siiani ma ütlen, et üks parimaid raamatuid, mida kõigil soovitan lugeda. “Igaühel oma tõde” ootas mind viimase eestikeelse Feeney raamatuna riiulis ja kui ka Netflixis tuli välja raamatu põhjal tehtud sari, olin kindel, et tahan enne kindlasti raamatu läbi lugeda. Nüüd on raamat läbi ja eks ühel hetkel jõuan ka sarjani.
Ma pidin mitu korda “Igaühel oma tõde” kõrvale panema. Mitte sellepärast, et oleks halb. Ei, kindlasti mitte. See raamat oli õõvastav. Ta oli rõve, hirmujudinaid tekitav, vastik, aga kõige enam just õõvastav. Ühel korral panin ta ära isegi mitmeks päevaks. Algus hakkab tal suht klassikaliselt, mis puudutab krimiteoseid. Leitakse laip, keegi ei tea, mis temaga juhtus ega ka seda, kes ta on. Siis aga hakkavad niidiotsad lahti hargnema ning tekib küsimus, et kes keda päriselt taga ajab ning mis siis juhtus peaaegu 20 aastat tagasi. Autor hakkab väga aeglaselt ja filosoofiliselt kirjeldama erinevaid teemasid, kuid läbikumavaks teemaks on surm. Kiirelt selgub, et lapse surm, mis tihti ajabki kaaslased lahku. Kergem on liikuda edasi üksinda, kui koos, kui mälestused “mis oleks võinud olla” on koguaeg silme ees. Kohati oli mõtisklused hästi pikad ja võiks öelda isegi, et lohisevad. Tekkis tunne, et tõmbaks otsad kokku. Teisest küljest kui võtta aega, siis on nauditav. Osad teemad ongi sellised, mis vajavad settimise aega.
Anna ja Jack - ma ei oskagi öelda, mida ma neist arvan. Pakun, et enne võisid nad olla õnnelikud, toredad inimesed, toetavad. Nüüd aga on nad võõrandunud teineteisest, tigedad. Ma saan kõigest aru, kuid näib nagu see oleks ülevõlli keeratud. See tigedus, see ärategemine, see pidev käesirutus pudeli järgi. See tegi kõik selle väga reaalseks ja pakun, et seetõttu ka valusaks kõrvalt vaadata/lugeda. Mingil määral suhted paranevad raamatus, kuid tunne jäi ikkagi, et nende kahe vahele jääb igavesti kolmas kummitus kummitama.
Sündmused, mis leidsid aset 20 aastat tagasi… Issand jumal lihtsalt. Milleks on võimelised noored inimesed, olenemata kas poisid või tüdrukud. Raamatut lugedes tekkis tunne, et kui võrrelda kahte sugu, siis ongi naised julmemad kui mehed. Mehed on sirgjoonelisemad, ütlevad otse, mis meeldib ja mis mitte. Naised aga ussitavad, keeravad. On lihtsalt maamoodi julmemad. Kogu Anna sõpruskond, mis koosnes kooli kolmest populaarsest tüdrukust, oli mäda. Kõik need tüdrukud olid reaalselt vaimselt haiged ja tavaline kurjus. Selle peale valvadki oma lapsi ning kontrollid, kus nad käivad, kellega käivad, et jumala pärast ei satuks samadesse olukordadesse, kus Anna.
Kokkuvõttes on see kindlasti raamat, mis jääb mulle meelde. Arvustus ei pruukinud jätta muljet, et see oli väga hea raamat, aga see oli. Lihtsalt, kuidas sa kirjutad olmeõuduka kohta, et “Jah, see on hea raamat, soovitan lugeda?” See on raamat, kus sulg voolab autorile hästi, tõlkija on teinud väärt tööd, kuid mis jääb kummitama ja painama.
Kommentaarid
Postita kommentaar