Romaani põnev ja romantiline sündmustik saab alguse kuldsel ja hedonistlikul nn belle époque’i ajastul, kui pariislased nautisid rahu ja rõõmu. Ajas sajandeid edasi-tagasi hüpates toob autor lugeja ette köitvad lood, mis viivad Pariisi kõige erinevamatesse kohtadesse ja ajastutesse ehk Montmartre’i agulitest ja iidsest Notre Dame’ist kuni Saint-Germaini bulvariteni, ja seda alates keskajast kuni peaaegu tänapäevani.
Kõrgest
soost de Cygne’id on teeninud sajandeid kuningat, lihtrahva hulgast pärit Le
Sourdid aga kehastavad Prantsuse revolutsiooni ja Pariisi kommuuni ideaale.
Montmartre’i jalamil sirgunud vendadest Gasconidest aitab Thomas ehitajana
kaasa Vabadussamba ja Eiffeli torni valmimisele, Luc aga tegutseb Moulin
Rouge’i ümbruses kahtlase kuulsusega linnaosas. Louis XV ajal laostunud
Blanchardid tõusevad Napoleoni ajal tuhast ja aitavad teha Pariisist
tänapäevase linna.
Pariisi lugu
on sündmusterohke: juttu tuleb templirüütlitest ja juutide väljakihutamisest,
heidetakse pilk aega, mil tegutsesid Jeanne d’Arc ja kardinal Richelieu ning
toimusid ususõjad, mööda ei minda ka õukonna elust Versailles’s, Prantsuse
revolutsiooni terrorist ja häbiväärsest Dreyfusi afäärist ning Esimese ja Teise
maailmasõja traagilistest sündmustest.
Põgus, aga
tempokas ajalootund 800 leheküljel - nii kirjeldaksin ilmselt mina seda
raamatut takkajärele tarkusena. Alustasin, olles häälestatud perekonnasaagale,
sest raamatu alguses on tõepoolest välja toodud kõikide tegelaste perepuud.
Püüdsin pihta saada, kes on kes ja mis loogikaga on autoril valitud
kirjeldatavad ajalooperioodid. Üritasin meeles pidada tegelaste eesnimesid
erinevatel ajastutel … ja jooksin täiesti ummikusse. Ikka ja jälle pöördusin
tagasi tegelaste perekonnapuude juurde, sest kuidagi oli neil kõigil õnnestunud
minu jaoks sassi minna. Ja siis ma loobusin. Ei mitte lugemisest, vaid enda
algsest lähenemisest. Sest loogikat ilmselt polnudki.
“Pariis” on üks
terviklugu linnast, millel tuleb lasta lihtsalt voolata. Tegelased on autori
jaoks justkui statistid, kelle abil tutvustatakse lugejale Pariisi arengut ja
pöördelisi ajaloohetki. Kui mitte püüda väga kiinduda ja aru saada igast
konkreetsest tegelasest, siis hakkab asi liikuma. Autor ei lähe ühegi tegelase
puhul süvitsi. Iga tegelane on oma ajastul kirjeldataval ajahetkel justkui
selle ajastu ja seisuse koondkuju. Kõik on veidi skemaatilised, aga piisavalt
lahti kirjeldatud, et sündmused liiguks ajas edasi ja tegelaste toimetuste
kõrvalt oleks võimalik pikemalt kirjeldada Pariisi kerkimist ja muutumist aja
jooksul. Olulisemaks, kui konkreetsed tegelased antud kirjaniku poolt valitud
aastanumbris ja hetkel, muutuvad neid ümbritsevad sündmused ja
kõrvaltegelased.
Peategelased on
veidi stereotüüpsed, aga see muutub lugemise lõpuks nauditavamaks. Poole
raamatu pealt tundsin endas nurinat kerivat, et olenemata ajastust on
perekondade esindajad ikka ühesugused: need, kes on õilsad ja ausad - on seda
igas ajas; need, kes on kaabakad või pimestatud maailma muutmisest kohe ja nüüd
ükskõik, mis hinnaga - on seda igas ajas; need, kes püüavad ellu jääda - on
selles olukorras alati. Oluline on üldine liin ja isegi väikesed paljulubavad
kõrvalepõiked tasanduvad üheks pildiks. Ühiskond ja ajaloopöörded ei suuda
muuta perekondade esindajate näol kujutatud tüüptegelaste saatusi. Seega piisas
mulle lõpuks, kui hoidsin meeles ainult tegelaste perekonnanimed ja keskendusin
sündmustele. Kui keskaeg, siis keskaeg, kui meeletud 1920-ndad - siis nii ongi.
Kui Prantsuse revolutsiooni giljotiin ja teise maailmasõja õudused sulanduvad
lõppude lõpuks üheks ängistavaks tõdemuseks, siis nii on. Ilma tegelasteta
oleks olnud igav ja ilmselt kuiv linna arengu kirjeldus, nad traageldasid
erinevad hetked üheks.
Just sündmuste
ja erinevate ajastute olustikukirjeldused, mida autor esitab tegelaste
raamimiseks ja nende olemasolu õigustamiseks, olid minu jaoks kõige nauditavam
osa. Just selle pärast hindangi seda raamatut ajaloo lühitutvustusena. On
tunda, et autor on teinud väga põhjaliku eeltöö. Kui nautida selle töö vilju,
siis jääb kurta ainult selle üle, et raamat on ainult 800 lehekülge. Mingitest
etappidest oleks tahtnud lugeda rohkem. Mind jäid ahvatlema keskaeg ning
ususõdade periood, oleks rohkem tahtnud teada prantslaste osast Ameerika
koloniseerimisel ja eriti kimbuks köidetud kunstnike-kirjanike Pariis
20.sajandil.
Liikusin koos
tegelastega keskaegse Pariisi tänavatel ja oleksin väga tahtnud, et autor oleks
sellele rohkem aega pühendanud. Usuvabaduse piiramine, Pärtliöö ja väikesed
inimlikud valikud. Õukonnaelu pahupool kogu oma labasuses või hoopis
tavapärasuses.
Prantsuse
revolutsioon oli nii kenasti kokku võetud, et lausa lust. Mitte sündmused, vaid
inimeste valikud. Väikesed imed, mis juhtusid tänu inimlikkusele, mida keegi
loota ei julgenud ja mille tulemusena ei katkenud elulõngad.
Nautisin
Eiffeli torni ehitamise kirjeldusi ja sain hästi palju teada tolleaegsetest
kommetest ja elamise põhimõtetest. Liikudes koos tegelastega jalgsi läbi
Pariisi, sest jalutuskäik võttis aega ainult üks tund, tekkis paratamatult
mõte, kuhu meil tänapäeval nii kiire on. Mõnel stseenid ja faktide
konstanteeringud lõikasid nagu noaga, aga tegelased toimetasid edasi, nägemata
põhjust nurisemiseks. See oligi elu.
Esimesse
maailmasõtta võis isegi taksodega sõita, aga mäss Prantsuse armees oli minu
jaoks üllatuseks. Petain omandas teise varjundi ja Coco Chanel üllatas oma
maalähedase praktilisusega. Vene revolutsioonid veidi teise nurga alt ning
Stalini mõju sõdadevahelisele Prantsusmaa sisepoliitilisele elule. Kõike seda
kirjeldati läbi tegelaste silmade ja kõike veidi põgusalt. Aga sõda jäi sõjaks.
Ja nagu eespool öeldud, tegelikult oleks pigem tahtnud veel aega veeta
sõjajärgses kunstimaailmas. Teine maailmasõjaaegse Pariisi puhul autor ei
üllatanud ja sellest oli mõneti kahju. Aga ilmselt on selle perioodi kohta
olnud oluliselt rohkem infot ning üllatusmomenti ongi keerulisem
saavutada.
Kokkuvõttes
väga hea raamat. Autor on ilusa keelekasutusega ja, mis mitte vähem
olulisem, suurepäraselt tõlgitud. Ilmselt raamat, mille erinevate peatükkide
juurde pöördun tulevikus tagasi just selleks, et nautida kirjaniku loodud
olustikku ja miljööd.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar