MÕRV – Kaheksateistkümne aastase telenäo Caitlini surnukeha leitakse An Loch Dubhi – Musta lahe – kõrvaliselt rannalt Lewise saare läänerannikul. Caitlin oli ujuja ja kanuusõitja, on mõeldamatu, et ta oleks võinud uppuda.
SALADUS – Fin Macleod lahkus saarelt kümme aastat varem, et põgeneda selle paigaga seotud mälestuste eest. Kui ta saab teada, et ta abielus pojal Fionnlaghil oli surnud tüdrukuga salajane armusuhe ja teda kahtlustatakse Caitlini tapmises, lähevad nad koos poisi ema, Marsailiga, tagasi et püüda poega päästa.
ARVETEKLAARIMINE – Aga miski ei ole nii nagu esmapilgul paistab ja tõde mõrva kohta peitub minevikus, mille Fin eelistaks unustada ja tragöödias lõhekasvatuse puuride juures East Loch Roagil, kus selgub lahendus romaani pingelistele süžeekäikudele.
„Must laht“ juhatab meid läbi perekondlike sidemete, varjatud suhete ja üle karmide maastike, kus Musta lahe varjus sulavad kokku põnevus, vägivaldne kättemaks ja ilmutus.
Kõik head asjad saavad kord otsa. Nii ka Fin Macleodi lugu. “Must laht” on neljas ja viimane raamat. Kõikide lahtiste otste kokkusõlmimine, minevikuvarjude ellu äratamine ja tõdemus, et minevik saab su niikuinii kätte. Just Fin Macleodi elujoone juurde tagasiviiminemine erinevate kuritegude uurimisel on muutnud Peter May kirjutatud raamatud mitte lihtsalt mõrvalugudeks, vaid omamoodi mõtisklusteks inimolemusest ja inimese valikutest siin elus. Tundub, et kõik, ka surm armastab kordusi.
Lugema hakates selgub, et viimasest loost on möödas 10 aastat. Autor täidab lüngad peategelaste elus lühikeste tabavate kokkuvõtetega. Ei midagi liigset, iga lause on mõõdetud ja igapäevasuses julm. Iga lugeja ilmselt leiab vähemalt ühe võrdluskoha isikliku elu ja tunnetega. Olulised on peategelaste emotsioonid ja see, millisteks nad on kujunenud uue mõrvaloo alguseks. Ei Fin’i ega ta poja elu pole kõige paremini laabunud. Kõige kurvem oligi tegelikult lugeda inimeste lahkukasvamisest. Seda nii noorema põlvkonna kui ka Fin’i kohta. Kui argielu lained muudavad kõik nii mõtetuks. Kuidas inimesed jõuavad selleni, et pole millestki rääkida, kuidas toimub vaikiv väljumine suhtest, mida mõlemad osapooled tegelikult nii vajavad. Minevikuvarjud osutuvad määravaks ka teiste tegelaste elus. Mineviku patud nuheldakse vist laste kaela….
Peter May keelekasutus on elegantne ja nüansside rikas. Mõnikord võib nii palju ära öelda lihtsalt ühe lause sõnavalikuga. Tõlge on õnnestunud ja tekst sujub justkui iseenesest.
Aga nüüd kuriteost. Raamatus on neid palju, erinevatest ajaperioodidest ja erineva raskusastmega. Alustuseks noore ilusa ja rikka neiu surm, kes mitte kunagi poleks pidanud uppuma. Fini poega süüdistatakse mõrvas ja kõik tuttavad või uued tegelased saavad kokku ühel mänguplatsil ehk Lewise saarel. Kohalik aura ja kohalikud inimesed, kes ei karda otse ütelda asju, mis neid ei puuduta ja visalt varjavad isiklikke saladusi. Erinevad hinnangud ja arusaamad elust põrkuvad. Veri osutub paksemaks kui vesi. On see Caitlini surm tahtmatu või planeeritud kuritegu või hoopis esimene kuritegude reas? Nagu alati heades mõrvalugudes, siis kõik pole nii nagu paistab. Autor mähib vaikselt ümber selle ühe mõrva nii palju erinevaid kihte, et Fin jõuab neid lahti harutades mitmeid kordi sukelduda oma minevikku ja ühe teise surma juurde, mis ongi teda painama jäänud. Lisaks kuritegudele inimene inimese vastu ja neid on ka mitmes variandis, on inimene looduse vastu, ahnus eetilisuse vastu, raha inimlikkuse vastu. Kõigist Fin Macleodi lugudest on see kõige mitmekihilisem ja ilmselt ka kõige ühiskonnakriitilisem. Igatahes isu lõhe järele kaob lugejal pikaks ajaks ära. Ja kaladele tasub lugedes tähelepanu pöörata - nad osutuvad tähtsamaks, kui algul tundub. Ja loomulikult raha. Niipalju raha, et selle sees olles kaob piir ja mõrv tundub iseenesest lubatud olevat. Mõrvarit tuleb otsida väga lähedalt ja surm läheb ka Fin Macleodist uime kauguselt mööda.
Kokkuvõttes nauditav lõppakkord Fin Macleodi lugudele ja igati väärt lugemine.
Kommentaarid
Postita kommentaar