Jens Stoltenberg kirjeldab ausalt ja avameelselt dramaatilist aastakümmet NATO peasekretärina. Kui Jens Stoltenberg 2014. aastal NATO peasekretärina ametisse astus, oli maailm juba muutuste kursil. Järgnevat aastakümmet iseloomustasid sõda, diplomaatilised kriisid ja meie kõigi julgeolekut mõjutanud otsused.
Raamat viib lugeja suletud uste taha, võimaldades heita pilk sellele, kuidas maailma võimsaim sõjaline liit kriisidega tegeleb. Stoltenberg kirjeldab, mida kujutab endast töö NATO koos hoidmisel, hõlmates kesksete teemadena sõda Ukrainas, NATO väljumist Afganistanist, suhet Venemaa ja Hiinaga ning koostööd riigipeadega, nagu Angela Merkel, Donald Trump ja Volodõmõr Zelenskõi.
See raamat ei räägi erisustest. Siinne on jutustus ühtsusest, sõprusest ja sellest, kuidas NATO on ikka tähtis. Lahkarvamusi ja dilemmasid kajastades näitab Stoltenberg, et just avatus on kokkuhoidmise säilitamise ja tulevastegi katsumuste seljatamise pant.
Oma raamatus käsitleb Stoltenberg oma aega NATO peasekretärina. Ta muljetab tippkohtumistest, probleemidest ja lahkarvamustest, mis tekkisid, ning sinna vahel endast ja oma minevikust. Ta on toonud välja oma mõttekäigu oma otsuste vältel, ent ei väida, et ta iga kord õigesti otsustas. Ning just tema vahikorral muutus maailm märkimismäärselt ja mitte alati paremuse poole.
Oma kümnendi jooksul suutis Stoltenberg näha kolme erinevat USA president: Obamat, Trumpi ja Bidenit ning igaüks nendest oli oma kindla ilmega. Obama - sihikindel ja nõudlik oma tegevustes. Biden - mõnikord aeglane, aga väga toetav allianssi suhtes. Ja Trump? Ma arvan, et Stoltenberg natuke pehmendab oma juttu temast, ent huvitav on lugeda, kuidas selleks, et midagi teha, on vaja, et Trump oleks heas tujus. Ja siis veel see, et kokkusaamisel räägitakse üht, ja hiljem läheb Trump ja räägib teist. Ilmselt selline tujudega mängimine tekitas Stoltenbergil paar lisa halli karva juurde. Huvitav oli muidugi, et Stoltenberg nägi Trumpi juures ka positiivset külge: tema pidev tammumine sundis teisi riike võtma tõsisemalt ette 2% panustamisest (niivõrd-kuivõrd).
Ja teine tõsine teema on muidugi Ukraina-Vene sõda. Stoltenberg tuli sotsialistlikust parteist, oli noorest peast olnud suur Nõukogude sõber. See oli ilmselt ka põhjus, miks (lisaks ka sellele, et talle seda tihedalt soovitati) ta otsustas pikka aega Venemaaga dialoogi säilitada. Ühest küljest on see mõistetav, sest Venemaa on suur riik ja selle isoleerimine enda vaatest oleks ohtlik. Meile ja teistele ida-euroopa riikidele, kes me oleme natuke lähemal, mäletame kommunismi üsna hästi, ja kuulsime, kui Putin teatas soovist taastada vene tsaaririigi piirid, olime ilmselt selle otsuse peale üsna nördinud. Õnneks on raamatu vältel võimalik selgeks saada, mis Stoltenbergi otsuseid mõjutas.
Kas Stoltenberg oli nõrk juht? See on igaühe enda otsustada. Minu arvates, kui inimesele palutakse ametisse jääda mitmeks rohkemaks aastaks kui ettenähtud, siis ehk tegi ta midagi õigesti. Meie ida-euroopa vaatest ehk liiga vähe, aga üle kahekümne riigi koostöö juhtimine, kellel on kõigil oma soovid ja huvid, ei ole sugugi kerge töö. Ja seda veel enda isikliku elu kõrvalt.
Mina soovitan raamatut lugeda, sest see selgitab väga hästi ära, mis toimus nelja seina vahel (eriti siis, kui uudiseid NATO kokkusaamiste kohta ei lugenud). Lisaks on raamat lihtsalt ka hariv, selgitades lahti maailmas toimunut.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar