Lendamine tekitab 18-aastases Izzy Astoris kabuhirmu, kuid lennukile minna tal tuleb. Peagi on neiu tähelepanu mujale juhitud, sest tema kõrval istuvast Nate Phelanist õhkub kütkestavalt karmi võlu. Nende vahel tekib otsekohe side. See on müstiline, defineerimatu, ent ometi vaieldamatult olemas.
Vaid üheksakümmend sekundit pärast õhkutõusmist kukub nende lennuk alla Missouri jõkke.
Izzy ja Nate’i elu muutub. Nate alustab sõjaväekarjääri ja Izzy leiab tee poliitikasse. Nad kohtuvad aastate jooksul mitu korda, ent aeg pole nende jaoks kunagi õige. Siiski ei suuda kumbki oma eluga ka edasi minna.
Kümme aastat pärast esmakohtumist viib elu nad jälle kokku sõjakoldes. Izzy on tulnud Afganistani otsima oma fotoreporterist õde ja Nate määratakse Izzy turvaülemaks. Nate teeb kõik, et naist kaitsta. Kuid Afganistan on kohe-kohe Talibani kätte langemas, Izzy keeldub ilma õeta riigist lahkumast ning tema ja Nate’i läbisaamist varjutavad aastate jooksul tekkinud haavumised ja pettumised.
Olles lugenud Rebecca Yarroselt nii eesti keelset teost kui ka inglise keelset, olin suht julge võtma selle puhtalt armastusloo. Seda sellepärast, et “Neljas tiib” oli päris hästi tõlgitud ja hoidis mind enda küüsis, et edasi lugeda ning “The last letter” tekitas mulle emotsionaalse trauma, kui raamatu lõpus nutta lahistasin. Mida ma ei oodanud, aga oli, kui halvasti see raamat tõlgitud on. See raamat on minu silmis hea näide, kuidas tõlge määrab väga-väga palju.
Alustame kõige pealt sellest, mis oli hea ja meeldis. “Kui peaks juhtuma” räägib reaalselt väga võimsa loo kõikevaldavast armastusest. Selline armastus, mis tabab inimest vaid kord elus. Selline, mille puhul sul ongi tunne, et kui seda inimest enam üldse ei ole, siis keegi teine tema kohta täita ei saa. Kindlasti saaks, aga tal ei oleks sellist mõju nagu Sel Ühel. Minu silmis oli Izzy ja Nate vahel koheselt väga-väga tugev side. Kui võttes arvesse, mis vanuses nad kohtusid, siis ei saagi eeldada, et neil oleks olnud väga küps suhtumine probleemidesse, aga oma vanustega võrreldes see samas oli väga küps. Mulle meeldis, kui paar proovis läbi aastate hoida üksteisega ühenduses ning leida neid reisimomente. Isegi, kui terve aasta ei kohtunud, siis see üks nädal aastas oli ikkagi nende päralt. Tekitas endalgi tahtmise vaadata võimalusse, et minna sellisesse soojamaa riiki, kus vesi on selge nagu kristall ja lihtsalt nautida soojust, sööki ja vaateid.
Mineviku ja oleviku vahel hüppamine oli sujuv. See ei tekitanud kordagi arusaamatuse tunnet. Aplaus autorile, kes suutis tegelikult sellise hüppamisega hoopis raamatusisu täiendada, anda rohkem konteksti.
Naudiv oli ka lugeda tegelikult sõjakolde kirjeldusi. Mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi tore. Sõda ei ole kunagi tore, kuid kirjeldused olid päris tõetruud. Andsid edasi seda, mida Nate seal igapäevaselt tajus ning nägi. Kahjuks jõuame siit ka põhiprobleemi juurde …
… milleks on tõlge. Ma tõesti ei saa aru, mis selle tõlkega juhtus? Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam ma sain aru, kui hea ta võiks olla inglise keeles. Milliseid emotsioone esile kutsuda. Kuidas karjuma panna. Kuidas nutta lahistada. Kuidas Izzy ja Nate vahelised tunneteavaldused võiksid südant pitsitada. Kuidas kaasa elada. Jah, kõike seda võiksin ja oleksin arvatavasti saanud inglise keelsest raamatust. Eesti keelne aga? Suures laastus mitte midagi. Kohati oli tunne, et tõlkija lihtsalt tõlgib sõnu, aga mitte tundeid. Meil on eesti keeles nii-nii palju erinevaid sõnu, mis erinevas kontekstis tähendavad erinevaid asju. Meie eesti keel on väga väljendusrikas ja olles lugendu “Neljandat tiiba”, siis ma saan öelda, et emotsioone, kirge, viha, armastust on võimalik edasi anda väga hästi. Seetõttu on mul tohutult kahju, et see tõlge oli väga halb. Ma saaksin aru seksuaalsetest stseenist, aga sõja kirjeldused, see kus tõlki üritatakse minema saada Talibani juurest? Tunnete avaldamised? Surnu ja matuste situatsioonides? Mis oli põhjus, et ka nende stseeni kirjeldamise juures oli tunne, et on tõlgitud robustselt sõnu ja mitte tundeid? Tõlgitud nii, et tunne oli, et vaatad kivi. Hall, külm, kõva kivi.
“Kui peaks juhtuma” on hea raamat. Seda on tunda temas, kuid kahjuks tõlkimine läks väga puusse. Mul on kodus nüüd ootamas “Variatsioonid”, mis kahjuks on sama tõlkija poolt tehtud. Ma vaatan, millal selle kätte võtan ning annan ka täiesti uue võimaluse. Äkki tõlkija on arenenud vahepeal, kuid kui ka see raamat saab tõlke tõttu madala hinde, siis tean, et rohkem ma Rebecca Yarrose eesti keelset tõlget selle tõlkija poolt ei loe. Pigem loen inglise keeles ja saan kogu eheda emotsiooni kätte, mida see autor annab. Kui talle antakse võimalus.
Kommentaarid
Postita kommentaar