Süüdimatu kunstikaupmees. Erakordsete annetega ettevõtja. Masaisõdalane ja eksiteele sattunud ravitsejamees. Ja noorpaar, kellel on kõik põhjused kätte maksta.
Erinevad inimsaatused põimuvad Stockholmi külmas veebruarikuus. Draama keskpunktis on kaks impressionistlikku kunstiteost. Aga kes need maalis? Kes on nende omanik? Ja mis on paavstil selle kõigega tegemist?
Jonas Jonasson on Rootsi autor ning minu jaoks sai ta tuttavaks läbi “Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas”. Sain sedasi lõkerdada, et valus hakkas ja seda juba raamatu algusest peale kuni vaimuka lõpuni. Olin autorist ja raamatust nii sillas, et kui Varrakus tuli “Kättemaks On Magus AS” soodusega müüki, haarasin ta koheselt. Hakkasin ka koheselt lugema, kuid… kuid… kuid… see polnud üldse see, mida ootasin.
“Kättemaks On Magus AS” on arusaadavalt autori üks esimestest teosest, sest see, mida sain nautida minu jaoks tema esimeses raamatus ehk huumorit, ühiskonna kriitikat ja lorijuttu, seda siin väga ei olnud. Ühte kontseptsiooni oli palju ja selleks oli ühiskonna kriitika. Kriitika Aafrika ühiskonna ja olu kohta. Kriitika kunstiteoste ja kunstnike suhtes. Kriitika Rootsi kui riigi kohta. Kriitika kõige kohta. Hästi palju kriitikat, mis kord oli otsekoheselt välja toodud, kord põimitud ridade vahele. Kriitika on hea, see tähendab, et me oskame analüüsida (reeglina aga mitte alati) ja meil on julgus seda öelda, aga kui on ainult kriitikat… Siis väsitab see ära, mis ka antud raamatu puhul juhtus. Mind tüütas see kohatine kriitika ära.
Huumori kohapealt ütleksin, et seda oli, aga kas oli autor veel liiga toores või on see ühiskond meile lähemal kui 18.sajandi talupoegade oma, aga need ei mõjunud naljakana. Suht valusad olid. Jah, nad ajasid muigama ja võib-olla kergelt itsitama, aga nad ei olnud minu silmis sama lõbusad ja kohati ka heatahtlikud aasimised nagu “Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas”.
Kui tegelasi peaksin analüüsima, siis ausalt öeldes ei meeldinud mulle väga keegi, kui siis vahest ainult Aafrika isa tema lihtsakoelisuse ja lapseliku meele tõttu. Kõik teised olid suht ebameeldivad karakterid. Kõige ebameeldivam oli just kunstikaupmees. See naha üle kõrvade tõmbamine mõjus väga lähedalt. Midagi sellist, mida suht igapäevaselt näed tööl, tänaval, uudistes. Ka tegelikult noorpaar oli selline meh-tegelased. Meenutasid tänapäeva X, Y, Z mis iganes generatsiooni, kelle jaoks enda heaolu ja mugavus (just mugavus) on kõige olulisem.
Kokkuvõttes oli pettunud raamatus, aga ma süüdistaks siin kahte asja. Esiteks on autor alles toores ja vahest otsib oma sulge. Teiseks, ma ootasin väga-väga, et saan samasuguse kogemuse nagu esimese raamatuga. Siit ka õppetund - iga raamatu puhul ole nagu tühi leht. Tuleb, mis tuleb. Samas, kui kunst ja maalid ja see maailm on midagi, mis paneb silma särama, siis soovitan väga, sest kunsti arutelusid on siin üllatavalt palju. Kunsti ei ole toodud lihtsalt lehekülgede täiteks.
Kommentaarid
Postita kommentaar