“A Fate Inked in Blood” - Danielle L. Jensen

Pealkiri: "A Fate Inked in Blood"

Autor: Danielle L. Jensen

Kirjastus: Del Rey

Ilmumisaasta: 2024

Lehekülgi: 419lk

Sari: Saga of the Unfated; I osa 

Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐

Bound in an unwanted marriage, Freya spends her days gutting fish, but dreams of becoming a warrior. And of putting an axe in her boorish husband’s back. Freya’s dreams abruptly become reality when her husband betrays her to the region’s jarl, landing her in a fight to the death against his son, Bjorn. To survive, Freya is forced to reveal her deepest secret: She possesses a drop of a goddess’s blood, which makes her a shield maiden with magic capable of repelling any attack. It was foretold such a magic would unite the fractured nation of Skaland beneath the one who controls the shield maiden’s fate.

 

Believing he’s destined to rule Skaland as king, the fanatical jarl binds Freya with a blood oath and orders Bjorn to protect her from their enemies. Desperate to prove her strength, Freya must train to fight and learn to control her magic, all while facing perilous tests set by the gods. The greatest test of all, however, may be resisting her forbidden attraction to Bjorn. If Freya succumbs to her lust for the charming and fierce warrior, she risks not only her own destiny but the fate of all the people she swore to protect.

 

Olin selle raamatu saanud umbes 2a tagasi pimepakina. Kui selle avasin, olin väga üllatunud - esiteks oli ta väga ilus, põhjamaine, eriline väljaanne. Teiseks, aga oli teema - viikingite stiil, põhjamaa mütoloogia ja teistsugune fantaasia ülesehitus. Kolmandaks - minu jaoks uus autor. Olin põnevil teda lugema, aga taaskord ootas ta oma aega riiulil. Vaikselt ja kannatlikult ta ootas, kuni sai valituks ühes ühislugemises ning mul on hea meel, et ta ette võtsin.

 

Mõeldes, kas olen midagi põhjamaa mütoloogiast lugenud, siis pean kahetsusega nentima - ei ole. Filme olen palju vaadanud, aga selletemaatilist raamatut vist mitte ühtegi lugenud. “A Fate Inked in Blood” on suurepärane raamat ajendamaks seda viga parandama. Põhjamaa tundub peale raamatu lugemist nii teistmoodi kui muu maailm. Ta on karmim, ilusam, jõulisem, ausam, julmem. Jumalad ja maagia, mille autor on loonud, on hoopis teistsugused ning see oli värskendav. Ei ole nad silmipimestavalt ilusad, ei ole nad nii abivalmid, samas ei ole nad ka kõik külmad ja õelad. Jumalad meenutasid inimesi - issanda loomaaed on suur ja lai.

 

Mulle meeldis, et autor suutis tegelikult esimese paari peatükiga luua kogu maailma ning teha seda väga lihtsalt. Kui mõnel kirjanikul kulub aega ja aega ja aega ning poole raamatu peale ikka veel ehitab maailma ning selgitab süsteeme, siis Danielle L. Jensen tegi seda vaevata, selgelt ja konkreetselt. Said lugejana kohe aru, kes on kes, mis loogika on, milline on ühiskond. Imeline. Ka üldise ühiskonna ning tegelaste käitumist on autor suutnud veatult kirjeldada. Kui vahepeal on raamatutes tunne, et tegelane käitub imelikult, võttes arvesse tema keskkonda ja perioodi, siis siin käitusid kõik sedasi nagu eeldaksid Põhjamaa rahvalt.

 

Freya ja Bjorni vaheline keemia oli jalustrabav. Jah, siin oli seksuaalseid stseene kirjeldatud, kuid taaskord - seda ei olnud ülemõistuse palju ja kuidagi väga headesse kohtadesse pikitud. Freya oli väga tugev peategelane ning ta meeldis mulle. Tema suhtumine, tema käitumine, tema lojaalsus kaitsta inimesi isegi, kui nad käitusid nagu sead tema suhtes. Lisaks raamatu lõpu poole tekkiv võitlus tema endaga, sest temas pesitses mitu isiksust… Bjorni jällegi oli selline klassikaline seksikas viiking ütleks. Veidi karune, külm ja jahe kõigi suhtes, kuid mitte naise suhtes. Ka tema minevik ei olnud kerge. Mida kuumemaks ja kuidagi “liiga ilusaks” hakkas nende omavaheline side muutunud, seda skeptilisemaks hakkasin aga muutuma, sest lehekülgi raamatus hakkas aina vähemaks jääma. Kuna fantaasiaraamat, siis iga lugeja teab, et selline korrelatsioon hea ei ole. Püant jääb aga igaühele ise välja uurida.

 

“A Fate Inked in Blood” on täis seiklusi, fantaasiat, kirgi, draamat, sõda. Ma ütleksin, et siin on kõikidele lugejatele midagi, kui fantaasia mingilgi määral meeldib ning peale läheb. Mul on kahju mõelda, et see on duoloogia, sest nii harjunud triloogiate või pikemate sarjadega. Arvestades, kuidas esimene raamat lõppes, ei kujuta ette, kuidas autor loo kokku tõmbab oma teise ja viimase raamatuga, kuid olen valmis sellele seiklusele vastu minema.