Bound in an unwanted marriage, Freya spends her days gutting fish, but dreams of becoming a warrior. And of putting an axe in her boorish husband’s back. Freya’s dreams abruptly become reality when her husb
The secret of her divine heritage revealed, Freya finds herself on a path that will see thousands of lives lost to the magic in her blood. Desperate to avoid this dark fate, she risks an alliance with Skaland’s greatest enemy to seek answers from the seer who foretold her future—the same seer who sent Bjorn to kill her.
While Freya still seethes with rage over Bjorn’s betrayal, the blood oaths that bind her demand that she keep him close as she hunts for a way to avert the looming war. Her magic draws her to the front lines of an old enmity, embroiling her with Nordeland’s Unfated—children of the gods who serve the king she was raised to fear. The same king who, unlike Bjorn, is now willing to fight at her back. For despite the desire that burns hot between Bjorn and Freya, his growing distrust of her chosen path threatens to drag them further apart.
As war approaches, gods and mortals must choose their weapons. Yet the fiercest battle will be the one Freya wages within herself. With the magic of two goddesses burning in her veins, she must weave the threads of destiny to decide her own fate: Will she be the shield that protects her people or the curse that destroys them?
Ma ei mäleta, millal ma viimati lõpetasin väga kiiresti ära raamatusarja. Sedasi, et ühe osa lõpetad ja päev-kaks vahet ning võtad juba järgmise. Kui väga pingsalt hakata meenutama, siis vast see Sarah J. Maas võis olla, aga sellest ka juba omajagu aega möödas. Tihti on sarjadega sedasi, et esimene osa, kas väga meeldib, jätkan kohe järgmisega ning see on tuntavalt halvem ning jätan pooleli. Või siis esimene on väga küsitav ning järgmistele osadele enam võimalust ei anna. Õnneks selle puhul ärgitas kaaslugeja lugema ilma, et oleks survestanud. Ta lihtsalt hakkas lugema ja mõtlesin, et miks ma siis peaksin seda ka edasi lükkama.
“A Curse Carved in Bone” on “Saga of the Unfated” duoloogia viimane osa, mis võtab siis kokku kõik, mis meie peategelase Freyaga esimeses osas juhtus. Kui esimene osa oli tegevus tegevuse järel ning igat uut lehekülge keerasid õhinal, et “Mis nüüd juhtub”, siis kahjuks teine osa jäi raamatu esimeses pooles suhtes sündmustevaeseks. Raamatut lõpetades tekkis küll tunne, et tegelikult oleks võinud teha ühe paksu korraliku teose (nii 600-700 lehekülge) ning üldse mitte hakata raamatuid poolitama. Kui kogu tegevus oleks olnud ühes raamatus, oleks see saanud kindlalt 5 tärni. Antud hetkel tundus duoloogiaks tegemine vale otsus, sest nagu mainitud - esimene pool raamatust ei toimunud tegevust peaaegu üldse. Jah, midagi toimus, kuid see oli rohkem selline kerge seiklus, arusaamine, mis toimub ning punktist A punkti B jõudmine. Suurem tegevus hakkas pihta raamatu keskelt.
Mõeldes nüüd sellele, mis toimub raamatu keskelt edasi, oli küll tunne, et vot see oli raamat, mida sain nautida esimese osa puhul. Tegevust toimus, oli kirge, oli petmist, oli lehekülgede keeramist teada saamaks, mis nüüd juhtub. Oli püante, mida üldse ei osanud ettegi kujutada. Just püantide osas üllatusin kõige enam, sest mitte kuskilt ei osanud ma eeldada, et tõeliseks kurjuseks kujuneb hoopis teine tegelane. Aplaus autorile selle eest!
Mis mulle väga-väga meeldis oli Freya tegevus jumalatega. Ma ei saa väga palju kirjutada, sest muidu spoilin ära, aga Danielle L. Jensen on suutnud imeliselt tuua välja, et jumalad on samasugused nagu inimesed. Jah, suuremate võimetega ning haiglasliku naljasoonega, aga samasuguste vigadega nagu meie ja ka neid on võimalik haneks tõmmata. Korra tuli isegi pisar silma, aga selle jaoks on vaja, et igaüks loeks ise, et miks.
Freya ja Bjorni armastus - minule meeldis. Vahest osadele tundus see liiga peale surutud või küsitav, aga mulle meeldis, et tegelikult on meil meespeategelane, kes hoiab ja lükkab oma tugevat kaaslast edasi. Kes ei karda, kui võimas või hävitav ta võib olla, armastab teda ikkagi tingimusteta. Kes mõtleb sellele, et kuidas naisel oleks parem oma võimetega toime tulla, mitte kuidas oleks kõige kergem sõda võite. Minu silmis on Bjorn tõeline mees ja kes ei karda ka avalikult oma tundeid välja näidata.
Kokkuvõttes jäin selle sarjaga väga rahule ning Danielle L. Jensen on kindlasti autor, keda veel julgen kätte võtta. Ei jää see minu jaoks temalt viimaseks raamatuks ja sarjaks. Kahjuks, aga see raamat täit hindeid ei saa just sellepärast, et raamatu esimene pool võrreldes esimese raamatuga venis ja venis. Muus osas - väga meeldis.
Kommentaarid
Postita kommentaar