In the wake of the Kejari, everything Oraya once thought to be true has been destroyed. A prisoner in her own kingdom, grieving the only family she ever had, and reeling from a gutting betrayal, she no longer even knows the truth of her own blood. She’s left only with one certainty: she cannot trust anyone, least of all Raihn.
The House of Night, too, is surrounded by enemies. Raihn’s own nobles are none too eager to accept a Turned king, especially one who was once a slave. And the House of Blood digs their claws into the kingdom, threatening to tear it apart from the inside. When Raihn offers Oraya a secret alliance, taking the deal is her only chance at reclaiming her kingdom–and gaining her vengeance against the lover who betrayed her. But to do so, she’ll need to harness a devastating ancient power, intertwined with her father’s greatest secrets.
But with enemies closing in on all sides, nothing is as it seems. As she unravels her past and faces her future, Oraya finds herself forced to choose between the bloody reality of seizing power – and the devastating love that could be her downfall.
Taaskord raamat, mis ootas oma lõpetamist ahastamapanevalt kaua. Huvitav, kui palju ma veel postitusi sellises stiilis mõttega alustan… Vähemalt ma loen ja mingil hetkel ikkagi lõpetan. Igatahes, on taaskord hea tunne, et sain lõpetatud raamatu, mis iseenesest meeldis, aga erinevate kokkusattumuste tagajärjel venis tema lõpuni lugemine.
“The Ashes and the Star-Cursed King” on sarja teine osa ja kuigi sari koosneb ise vist kuuest raamatust, siis on siin sees veel duoloogiad ning antud teos oli siis esimese duoloogia viimane lõpp. Antud osas on Oraya kaotanud oma esimeses osas võidetud esikoha ning Raihn on asunud troonile, endine võim langenud. Olukord on pingeline, ärev ja seda kõigi jaoks. Oraya ja Raihni vaheline suhe on katki ning mis meeldis oligi autori oskus seda kirjutada tõetruult. Mitte stiilis “sa tegid mulle haiget, aga 5 minutit olen pahane ja edasi on kõik OK”. Ei, ta hoidiski naise valu ning solvumist kaua-kaua, väga aeglaselt hakkas see üle minema ning paari omavahelises suhtluses oli seda koguaeg tunda. Seda paksu õhkkonda, mida oleks saanud noaga läbi lõigata. Kuid õnneks ei keskendunud autor ainult naisliini valu kirjeldamisele vaid ka Raihni omale, sest kui lugeda, siis olid mõlemad pooled haiget saanud. Erineval viisil, kuid ikkagi.
Meeldis seekordne rohkem poliitilisem alatoon. Autor tõi mängu uusi tegelasi ning kuigi ka esimeses osas oli poliitikat suhteliselt palju, siis oli see rohkem tagaplaanil olev täiend. Antud osas oli seda tunduvalt rohkem ning oli ka huvitav seda lugeda. Oli arusaada, kes see pahalane oli ning mis ta soov lõppude lõpuks oli, kuid püante oli ikkagi. See, mida sooviti selle suure võimsa jumala verega teha, poleks ise suutnud ausalt öeldes välja mõeldagi.
Kuigi raamat oli põnev ja huvitav, siis pean ütlema, et algus läks tal pika vinnaga. Tegevusi nagu otseselt ei toimunud, oli rohkem selline edasi-tagasi tõmblemine tegelaste poolt ning kõik asjad ja tegevused hakkasid alles valmima. Suuremaks madinaks läks alles raamatu keskelt ning siis oli tunda, et raamat ka lendab käes.
Kokkuvõttes on tegemist mõnusa fantaasiasarjaga, mida soovitan igale ühele, kellele selline teema peale läheb. Kuid tugev soovitus on võtta koheselt duoloogia mõlemad raamatud kätte. Esiteks ei unune siis esimese ja teise raamatu vahel tähtsad nüansid. Teiseks saab nn ühe loo lõplikult kinni panna. Kolmandaks - ta on hästi kirjutatud, nii et miks peaks võtma osade vahele vabatahtlikult pausi?
Kommentaarid
Postita kommentaar