Vaadata öötaevasse tähendab vaadata neid osakesi endast, kes sa kunagi olid, kelleks ühel päeval võid saada.
1980. aasta suvel alustab astrofüüsika professor Joan Goodwin Johnsoni Kosmosekeskuses Houstonis astronaudiväljaõpet koos teiste silmapaistvate kandidaatidega, kelle hulgas on hävitaja piloot Hank Redmon, missioonieksperdid John Griffin ja Lydia Danes, sooja südamega Donna Fitzgerald ja Vanessa Ford, külgetõmbav ja salapärane aeronautikainsener. Kui värsked astronaudid oma esimeseks lennuks valmistuvad, leiab Joan kire ja armastuse, mida poleks iial osanud ette kujutada, ning see paneb teda kahtlema kõiges, mida ta seni pidas oma rolliks nähtavas universumis.
Aga 1984. aasta detsembris muutub STS-LR9 missiooni käigus kõik.
Minu jaoks ei ole see esimene TJR raamat, seega ei saa öelda, et oleksin üllatunud, milline ta kirjutamisstiil on, aga ikkagi ütlen, et olen üllatunud. Olen üllatunud, kui hea antud autori kirjutamisstiil on. Ole üllatunud, kuidas minu jaoks teine raamat on sama hea, kui esimene, mille lugesin (“Malibu tõuseb tuhast”, varsti tuleb arvustus). Olen üllatunud, kuidas autor on suutnud lugeja sisse tõmmata tegelaste maailma sedasi, et elad 1000% neile kaasa. Naerad, kui neil on naljakas. Tunned rõõmu, kui nad rõõmustavad. Nutad lahinal, kui nad nutavad. Lihtsalt - ma olen üllatunud.
Lugesin seda raamatut ühe teise bookstagrammeriga ning väga värskendav oli kord nädalas teha vestlust või vahepeal jooksvalt oma autentseid hetkeemotsioone jagada. Alguses jäin ma kuidagi uimerdama. Raske oli ennast kujutada aastasse 1980 ning tolleaegsse USA keskkonda. Tundub see ju kõigest 40a tagasi, aga oi-oi, kuidas maailm oli hoopis teistsugune. Näiteks see, kui väike valik naisi on meeste seltskonnas ning arutatakse, kas ühe naise käitumine võib anda ettekujutuse kogu grupist või on iga naine ikkagi omaette indiviid?
Pealkirjast saab lugeda välja, et on armastuse lugu, aga kuskilt ei lugenud ma välja, et tegemist on homoseksuaalse armastuse looga. Sain selle teada alles siis, kui raamat oli juba soetatud. Pelgasin seetõttu seda lugeda, aga mõtlesin, et annan võimaluse ja ikkagi üritan tagasi jõuda sinna, kus loen erinevat tüüpi raamatuid. Mul on hea meel, et andsin võimaluse, sest “Atmosfäär” ei keskendu konkreetselt naistevahelisele armastusele vaid armastusele iseenesest. Mida see tähendab? Mis on tõeline armastus? Kas tõeline armastus on üldse olemas? Kuidas navigeerida maailmas, kus armastus on justkui vaba, aga see pole vaba kõigile ning sellele võib järgneda reaalne vanglakaristus? Joani ja Vanessa armastus on ilus, kohati rahulik kulgemine. Suhe, kus ei proovita teist muuta, kuid kus ikkagi lihvitakse nurkasid, et sobituda.
TJR on imeliselt kirjeldanud tolleaegset (ja vahest kohati ka tänapäevalist) USA olustikku homoseksuaalsuse teemal. Autor ei ole konkreetselt välja kirjutanud, et too tegi seda või kolmas vaatas naljakalt või viies ütles midagi halba. Ei, ta on seda pinget, vastuolu, kiusu, halvakspanu kirjutanud nii möödaminnes jutu sisse. Seda enam lööb see südamesse. Seda enam ajab nutma, kus inimesed neid toetavad. Tegude ja mitte sõnadega.
Väga põnev ja huvitav oli lugeda kosmose kohta ning kogu seda protsessi kosmosesse minekul, seal olekut ja kuidas alla saada. Isiklikult oleksin tahtnud rohkem lugeda olukordadest kosmoses. Mulle tundus, et seda jäi natukene liiga väheks ning oleks juba niigi heale raamatule veel juurde andnud. Kui seda teost peaks kunagi filmiks tegema, siis loodan, et seda osa on mingil määral rohkem juurde lisatud.
Kokkuvõttes oli tegemist väga hea raamatuga, mis lahkab nii inimeste vahelisi suhteid (nii sõprus, romantilisi kui ka perekonna omi), otsuseid, mida me elus peame tegema ja mis tihti ei ole seotud otseselt sellega, mida me ise esimeseks oleks valinud, arusaamine, et perekond võib olla need, kes on sinuga seotud vere kaudu, aga võivad olla ka need, kelle valid. Viimased leheküljed raamatust võtsid täiesti silmad veekalkele. Soovitan kindlalt lugeda, olenemata kas olete autorid enne lugenud või see oleks esimene raamat.
Kommentaarid
Postita kommentaar