Toit ei ole lihtsalt suur osa minu elust, see ongi mu elu. Toit lohutab ja pakub väljakutseid, võimaldab avaldada armastust neile, kellest hoolin, ja luua uusi suhteid inimestega, keda võiksin armastama hakata.
„Maitsed“ on läbilõige näitleja Stanley Tucci elust, tema sirgumisest New Yorgis ja tööst filmide kallal, eelkõige aga armumisest toidulauas ning tiimitööst koos oma abikaasaga köögis. Iga suutäis sellest teekonnast – headest ja halbadest aegadest, viie tärni väärilistest roogadest ja kõrbenud toidust – on ühtviisi südamlik ja maitsev.
Minu jaoks on Stanley Tucci nimeks ja näoks saanud “Saatan kannab Pradat” filmist, mida ma siiani ikkagi vaatan. See film sobib lihtsalt nii hästi igaks elujuhtumiks. Kas ma aga tean midagi näitlejast endast? Ei, mitte midagi ja kuna ma pole ka eriline autobiograafiate lugeja olnud eelnevalt, siis pole ka võtnud ülesandeks lisainfot teada saada. Kui Instagramis ja igal pool, aga hakkas levima, et “Maitsed minu elus” on nii hea raamat ning kindlasti tuleb lugeda jne, siis mõtlesin, et võtan ta kätte. Eriti, kui ka köögitarvikute osakondades poodides on müügile ilmunud Tucci nõud ja pannid. Kusjuures, pann on tõesti hea!
“Maitsed minu elus” on autobiograafiline raamat autori lapsepõlvest kuni praeguseni. Ta kirjeldab lahti oma lapsepõlve, kuidas ta kasvas, milline oli ta perekond, kuidas ta näitlejakarjäär läks. Kõike seda seob ta toitudega. Toit siin, toit seal, toit igal pool. Nõustun sellega, et mida enam ma lugesin, seda enam tahtsin ma süüa. Seda mitte retseptide tõttu, mida näitleja on päris palju siia raamatusse kogunud, vaid tema kirjutamisoskuse tõttu. Ta pani toidu elama, lõhnama. Selline tunne oli, et tunnen seda toidu maitset enda suus.
Lisaks nautisin väga ka Tucci kirjeldusi inimsuhetest. Seda oli läbi sõnade ja lehekülgede tunda, kuidas pereliikmed üksteist armastavad, hoiavad ning toetavad. Olen alati imetlenud itaalia perekondade ja emade-vanaemade oskust kõike ning kõiki koos hoida, tekitada seda pere tunnet, kokkukuuluvust, soojust. Midagi, mis mulle tundub hakkab väga kiirelt kaduma meie enda ühiskonnas.
Mis puudutab retsepte, siis neid oli seinast-seina. Oli väga kergukesi, mida arvan, et igaüks saab ära teha lihtsa vaevata. Oli ka selliseid, mis nõuavad mitu tundi või isegi päeva köögis toimetamist. Te ei kujuta ette, kui õnnelik olin ma näha, et Tucci kirjeldab, kuidas teha kanapuljongit, mis võtab paar tundi aega! Seda oli nii tore lugeda, sest tänapäeval paneme ainult kuubikuid või valmispuljongeid suppi ning väidame, et tegime “suppi”. Kui öelda, et keedad kanapuljongit mitu tundi, vaadatakse sind imelikult, et kellel seda aega on. Tulles tagasi retseptide juurde, siis kindlasti on midagi, mida tahaksin ka ise proovida ära teha.
Teisest küljest, oli ka näha, et autor toob välja naiseks olemisega kaasneva paratamatuse. Oli siis, on ka kahjuks veel tänapäeval seda, et köögis toimetavad justkui ainult naised. Mehed on kuskil mujal. See oli kurb paratamatus, aga loodan, et tänapäeval see muutub ning ka mehed tulevad kööki aitama või süüa tegema. Peale raamatu lugemist oli ka endal piinlik meeldetuletus, et tegelikult tuleks koguaeg ema köögis aidata, sest miks mitte. Lisaks olen tänulik ka kaaslasele, kellega koos teeme süüa. Lõppude lõpuks on köök tihtilugu perekonna keskus. Vähemalt on see sedasi minu peres.
Kommentaarid
Postita kommentaar