Elu vankrivooris on tulvil raskusi, hirmu ja surma. Kuigi Johni ja Naomit tõmbab teineteise poole, hoiavad teekonna katsumused ja nende väga erinev minevik neid lahus. Johni päritolu aitab neil läbida vaenuliku ala, aga tekitab probleeme, kui nad püüavad ühist elu alustada.
Kui juhtub kohutav tragöödia, mis hävitab suure osa Naomi perest ja lahutab ta Johnist, ei jää neile muud kui teineteisele antud lubadused. Lahku rebituna ei saa nad tagasi pöörduda, edasi minna ega ka lahti lasta. Nii Naomi kui ka John peavad tooma ränki ohvreid, et teineteist leida ja päästa ning teha viimaks rahu sellega, kes nad on.
Mäletan, et kas see või eelmine aasta ma olin teinud väljakutse, et 12 sõpra ja 12 raamatut. Kahjuks ma selle nimekirja täitmiseni ei jõudnudki, aga sain mitmeid soovitusi ning “Kuhu uitavad kadunud” oli üks neist. Sain raamatu ühelt mõnusalt Rahva Raamatu sooduselt, aga kas ma hakkasin seda kohe lugema? Ei, ostsin, olin kindel, et kohe-kohe hakkan ning panin teda riiulisse oma aega ootama. Tundub, et aeg jõudis kätte peaaegu aasta või hiljem, aga oi issand, kuidas see mu emotsioonidega mängis.
Mõtlema hakates ei mäleta, et oleksin lugenud raamatut, mis lahkaks indiaanlaste elu 19.sajandi Ameerikas. On olnud raamatuid homoseksuaalsusest, seks-revolutsioonist, neegritest, orjadest Ameerikas aga indiaanlastest vist mitte. Olen näinud filme (nii mängu- kui ka ajaloolisi filme) nendest, aga raamatut otseselt pole lugenud. Seetõttu oli paras üllatus, kui proloogi läbi lugesin ja mõtlesin “Millesse ma end nüüd seganud olen”. See oli parajalt verine, šokeeriv ning kuidagi nii lambine, et igasugune jalgealune kadus.
Kui tegevus ise hakkas toimuma enne proloogi, olin veelgi enam segaduses kuni sain aru, et proloogis tuuakse välja olukord, mis Naomi May jaoks muutis terve ta elu ning nüüd hakkame sinna tragöödia juurde vooriga liikuma. On 19.sajand ning inimesed liiguvad idast läände. Teekond on pikk ja katsumusi täis. Autor on suutnud imeliselt kogu seda olustikku kirjeldada, mitte minnes liiga süvitsi, aga maalides ikkagi kogu tõe silme ette. See oli raske maailm. Keeruline. Surm oli igal ukselävel ootamas. Ellujäämine oli prioriteet. Naine oli kaup.
“Kus uitavad kadunud” on imeline raamat kirjeldamaks, millisena naisi nähti siis, aga ka tänapäeval (kui oleme valmis seda tunnistama). Naine ei olnud keegi. Naine oli madalam kui koer, hobune, muul. Naine ei omanud iseloomu, arvamusi, häält. Reegleid rikkudes võis ja tuli karistada naist. Naine oli omand. Kurb oli lugeda Naomi elu, olles lesk, oli ikkagi mehe perekonnal justkui “võimu” tema üle. Lugeda, kuidas Naomi pere toetas tema iseseisvust, aga väljaspool seda mulli, oli maailm tema vastu. Tema kui naise vastu.
Naomi vastandiks kirjeldatakse ka indiaanlaste elu ja seda läbi Johni, kes oli pärit kahest maailmast, aga kes kuhugi ei sobinud. Ta ei olnud piisavalt indiaanlane, aga ta polnud ka ausalt ainult valge. Mida edasi lugesid, seda enam tegelikult ei olnud vahet, kas loed valge naise lugu või indiaani mehe lugu: mured, rõõmud, katsumused olid kõik samasugused.
Naomi ja Johni armastuslugu… See oli nutma ajav. See oli tõeline, see oli aus, see oli valus. Ta ei olnud melodramaatiline, aga ta oli emotsioone täis. Ütlemata sõnu, mida lihtsalt ei saanud öelda. Ta oli üksteist toetav, kaitsev, hoidev. Ta oli selline armastuslugu, mis kogu selle katkise maailma juures andis valgust ja soojust, kui sa olid valmis oma mulli hoidma. Isegi, kui see tegi haiget ja kergem oleks olnud minema kõndida.
Kokkuvõttes oli ta väga hingeminev raamat, mis jääb mind kindlasti edasi saatma. Isegi, kui lugesin teda nüüd nädal-kaks tagasi, on mul ikka meeles, millest see oli ja mis tundeid see tekitas, kui kaanepilti vaatan. Kas siin eriliselt midagi toimus? Ei, inimesed rändasid lihtsalt Ameerika idaosast läände, et leida parem elu. Ei olnud kustumatuid looduskirjeldusi, ei olnud suuri sõdu või laastamisretkeid. Oli tavaline karavanide sõit, aga kogu elu toimus selles. Eks see olegi ju paratamatult sedasi või mis? Elu on igapäevastes tavalistest asjades.
Kommentaarid
Postita kommentaar