Sydney Shaw’l veab kohtamismängus viltu nagu kõigil New Yorgi vallalistel naistel. Pole asja, mida ta näinud poleks: mehed, kelle kohtinguportaalide profiilid on puhas vale; mehed, kes jätavad õhtusöögiarve tema maksta, ja siis need kõige hullemad: mehed, kes vahetpidamata oma emast räägivad. Tema uus kallim seevastu on lihtsalt täiuslik. Ta on võluv, nägus ja töötab kohalikus haiglas arstina. Sydney laseb end jalust rabada. Siis mõrvatakse jõhkralt noor naine – tegemist on järjekordse mõrvaga pikas jadas, mis politsei nõutuks muudab. Peamine kahtlusalune? Salapärane mees, kes oma ohvritega enne nende tapmist kohtamas käib.
Sydney ei tohiks midagi karta. Käib ta ju oma unelmate mehega. Kuid naine ei saa lahti kahtlusest, et pealtnäha ideaalne mees ei pruugi sugugi olla nii ideaalne, kui esmapilgul tundub. Sest keegi jälgib naise iga sammu ja kui ta tõde paljastada ei suuda, saab temast mõrtsuka järjekordne ohver …
Olin taaskord selles “augus”, et mida lugeda. Tahaks seda, tahaks teist, aga kuna mõtted uitavad kõikjal, siis raamatud jäävad nagu pooleli ning siis on süümepiinad, et nad pooleli jätsin. Eriti, kui võtan uuesti kätte ja minu üllatuseks on nad väga head. Seega sellistes olukordades pöördun ikka ja jälle ei kellegi teise kui Freida McFaddeni juurde. Tema raamatud on alati suutnud mind köita ning tekitanud healoomulise hasardi, et teost käest panna ei suuda.
Seekord oli aga pettumus ning mitte väike. “Kallim” hakkas jooksma suht hästi ning algus oli paljutõotav, kuid siis vajus ta ära ning oli suht keskpärane kuni viimaste lehekülgedeni. Kui muidu autori raamatuid neelan nii päeva-kahega, siis selle puhul panin teda rahulikult kõrvale, tegin muid asju ja siis tulin tagasi, sest “natukene on jäänud veel lugeda”.
Mis mulle meeldis raamatus oli see, et tegelaste puhul ei olnud aru saada, kes on paha. Kõigil olid omad vead ja head. Isegi, kui hakati rääkima Tomi minevikust, siis kuigi autor üritas mu silmis jätta mehest sellist sarimõrtsuka muljet, siis minule ta seda ei jätnud.Tegelikult oli mul kahju temast, kui ta lapsepõlve lugeda ning aina enam vihkasin tema ema tegelikult. Kui sa oled lapsevanem, siis on sinu kohustus, et lapsel oleks turvaline kodu. Ka Tomi sõber tundus olevat lihtsalt tavaline teismeline, kes kasvab välja oma faasist. Teisest küljest, mis oli esmakordne oli, et autor maalis kõik tüdrukud suht “headeks tüdrukuteks”. Tavaliselt on ikka olnud mingi pahe nende küljes, aga seekord jäeti mulje, et nagu kõik oleksid inglikesed.
Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et kogu pinge ja selline psühholoogiline thriller, mis oleks pidanud olema Sydney ja Tomi suhtluses, seda ei olnud. Lihtsalt ei olnud. Tundus nagu loeksin tavalist 30+ inimeste omavahelist suhtedünaamikat. Seda enam häiris mind kohati Sydney enda käitumine. Mõrvar on liikumas, sa tead, keda ta jahib, aga peale kuud hakkad olema suhtumisega “Mind ei huvita”. Lisaks oli Sydney ja Tomi suhe üsnagi tavapärane. Seal ei hakanud kerima mingeid pingeid ega draamat, tavaline suhe. Seetõttu oli suht lambine, kui viimastel lehekülgedel hakati tooma välja kõike, mis justkui oli “imelik” mehe suhtes. Oleks olnud tore, kui seda tuuakse järk järgult läbi lehekülgede.
Kui siis raamatu lõpus toodi välja puänt, siis ütlen ausalt, et see oli selline väga keskpärane. Taaskord, pahalaseks tehti keegi, kelle puhul ei olnud ausalt öeldes sooja ega külma. Erinevates raamatutes on autor ikkagi suutnud tekitada mingeid tundeid kõigi tegelaste suhtes, mistõttu pahalase väljatoomine on mõjunud paremini. Antud hetkel tundus, et soovitakse asi lihtsalt ära lõpetada ning “Palun, siin on süüdlane” mulje jäi. Kahju, et seekord pettuma pidin selles.
Kommentaarid
Postita kommentaar