Lugesin kunagi selle raamatu lühikirjeldust ja jätsin endale meelde, et see on midagi, mida tahaksin ühel hetkel lugeda. Nüüd on ta loetud ja võin kindlalt öelda, et kui on kisub raamatu poole, mis pakub psühholoogilist põnevust ja justkui möödaminnes kruvib pinge lakke, siis Motte “Äravahetaja” on just see õige raamat kätte võtmiseks.
Peategelane kriminaalinspektor Leonore Asker on üks ääretult sitke ja visa naisterahvas. Ilmselt seetõttu on andeks antav, et ta on üks paljudest naisuurijatest, kes jääb ilma sellest, mida ta vääriks - osakonna juhi ametikohast. Ta ei ole õrnuke, teda on kasvatatud toime tulema viimsepäeva raskustega, tal on selgroogu ja ta ei karda enda eest seista. Tema elu ja iseloomu on lihvinud paranoilise isa kasvatus ja konkurents ülieduka advokaadist emaga, kellega tal on kõike muud kui soojad suhted. Kui on valida karjääri ja põhimõtete vahel, siis jäävad peale põhimõtted. Igati sümpaatne noor daam. Leonore kõrvaldatakse juurdlusest ning asendatakse talle ahistamisega seotult tuntud Jonas Hellmaniga. Hellman kirjutatakse autorite poolt nii karjeristiks kui veel võimalik. Tema jaoks on juhi koht oluline iga hinna eest. Nende kahe suhe ei ole raamatus põhiline. See on taust. Eellugu, et mõista, kuidas Asker satub tööle keldrikorrusele, kus ta keldtiaknast näeb ainult teiste jalgu ja kus tema uued töökaaslased näivad kõike muud kui toimiva professionaalse töörühmana. Nime poolest on ka Asker nüüd osakonna juht, aga see nimetamine näib rohkem löögina allapoole vööd.
Kadunud hingede
osakond vajas uut juhti ja ta saab selle. Kedagi niikuinii ei huvita, millega
seal tegeletakse. Potentsiaalselt ei näi sealt väljapääsu paistmas. See on
osakond nendele, kes kuhugi ei sobitu, ei vasta ootustele ja standarditele.
Kadunud hingede osakond on lootusetute juhtumite osakond.
Kõrges “üla-maailmas” tegeletakse mõrvari otsingutega. Üsna pea selgub, et tegemist on sarimõrtsukaga, kes on peaaegu nähtavalt tegutsenud pikki aastaid. Igast oma ohvrist on ta teinud imepisikese ja ülitäpse mudelkujukese, mida ta jäljena jätab kuriteopaikadele ja fännide ehitatud mudelraudtee äärde. Kõik need kujukesed mängurongi tee kõrval on ohvrid. Selle seose teeb Asker ja see annab kurjusele hoops teise mõõtme. Ka “maa-alune” osakond on tasapisi tegelenud sama kurjategija otsingutega. Askerile eelnenud juht on teinud ära palju eeltööd. Askeril kulub veidi aega, et asjale pihta saada, et mõista oma uusi töökaaslasi, et panna nad ühes rütmis tööle ja leida mõrvar(id).
Uurimise käigus taaskohtub Eleonore oma lapsepõlvesõbra Martin Hilliga, kelle kireks on mahajäetud paigad. Mahajäetud paikades ellujäämiseks läheb vaja kõiki Eleonore lapsepõlves omandatud ellujäämisoskusi. Tundub, et nii näebki välja maailmalõpu kurjus.
Kurjuse avastamise teekonna jätan ikkagi igaühel endale läbi käia. Ja see on tõeliselt pinev ja kaasahaarav. Üheaegselt tahaks nagu käest ära panna ja samas keerad järgmise lehekülje. Tõeline maiuspala sügisõhtuteks.
Kommentaarid
Postita kommentaar